Tumeainet võidi märgata juba aastaid tagasi
 Pea kümme aastat tagasi ülijuhtivuse uurimiseks läbiviidud eksperimendi käigus täheldatud ning toona seletuseta jäänud signaali taasanalüüs viitab, et tegu võis olla märgiga vähetuntud tumeaine kandidaadist – aksionist, mille mass on elektroni omast miljardeid kordi väiksem.   Ligikaudu 85% universumis leiduvast ainest on inimsilmale seni varjatuks jäänud. Selle olemasolule viitavad ainult gravitatsioonilised efektid. Ilma nähtamatu lisamassita lendaksid galaktikad laiali. Kaugetest galaktikatest pärinevas valguses nähtavaid moonutusi poleks alati võimalik ainult tavalisest ainest põhjustatud aegruumi kõverdumisega seletada. Ent lisamassi andvate osakeste enda täpsem olemus on jäänud mõistatuslikumaks.   Juhtivaks kandidaadiks on WIMP'id ehk nõrka vastastikmõjju astuvad massiivsed osakesed. Seeläbi on enamik maailma detektoritest loodud just nende otsimiseks. Oletatakse, et need põrkavad üliharva kokku tavalise ainega, mille käigus vabanevat energiat on võimalik otseselt või sellest tekkivate osakeste näol märgata. Sündmuste harukordsuses on keskne roll mängida nõrga vastastikmõju ulatusel – osakesi lahutav vahemaa peaks olema tunduvalt väiksem prootoni raadiusest.   Samuti võib WIMP'ide kokkupõrkel toimuda annihileerumine, misläbi muunduks need energiaks, millest tekiksid elektronide ja selle antiosakeste paarid. Taolist ülejääki suudaksid märgata kosmoses asuvad laetud osakesi registreerivad detektorid.   Aksionite olemasolu ei ennustatud seevastu algselt tumeaine selgitamiseks. Lahendamist nõudis hoopis tugevat vastastikmõju, tuumaosakeste koostisosakesi – kvarke – kooshoidvat jõudu, hõlmav probleem. Vastastikmõjudes osalevaid osakesi peaks saama vahetada vastupidise laenguga ja ruumikoordinaatidega osakeste vastu viisil, mis protsessi käiku ei muuda. Nõrka vastastikmõju hõlmavates protsessides rikutakse sümmeetriat aga mitmetel juhtudel. Tugeva jõu korral seda vaatamata ennustustele ei toimu. Nähtust selgitaks aksionite olemasolu.   Peaaegu massituid ja teiste osakestega üliharva vastastikmõjju astuvaid osakesi loodi Suure Paugu käigus teooria kohaselt äärmiselt palju. Nende kogumass oleks sarnastest kummitusosakestest – neutriinodest – tunduvalt suurem, misläbi piisaks neist vähemalt osa varjatud massi selgitamiseks. Ennustuste kohaselt peaks aksionid tugevas magnetväljas muunduma valgusosakesteks, kuid üheski spetsiaalselt nähtuse ilminguid otsivas eksperimendis pole vastavat signaali täheldatud.   Pea kümme aastat tagasi märkasid aga Prantsuse ja Šveitsi teadlased veidrat signaali ühe teise, ülijuhtivust uuriva eksperimendi käigus, kus kahte ülijuhti lahutas õhuke isoleerivamate omadustega kiht. Taolises Josephoni üleminekuks kutsutavas vooluringi osas saavad ülijuhid omavahel elektrone vahetada. Üleminekut kasutatakse mitmetes ülitundlikes vaatlusseadmetes   Eelmisel nädalal ajakirjas Physical Review Letters ilmunud töös leiab teoreetik Christian Beck, et juhul, kui aksion peaks isoleerivas kihis valgusosakesteks muutuma, kutsuks see esile nõrga registreeritava signaali. Veelgi enam, Beck leiab, et sarnast signaali on juba korra nähtud, 2004. aastal. Kuigi toonasele signaalile ei ole head alternatiivset selgitust tänaseni leitud, on teised töörühmad sidunud seda mõne ülijuhtivusega seotud nähtusega.   Becki selgitus pakuks aga tumeaine otsimiseks lihtsa meetodi – Josephoni üleminekuid on võrreldes teiste tumeaine otsimiseks kasutava aparatuuriga suhteliselt odav valmistada. Juhul kui taoliste signaalide hulk hästi varjestatud vaatlusseadmetes perioodiliselt kasvaks või kahaneks, võikski tegu olla tumeainega. Samuti kinnitataks sellega viimaks eksperimentaalselt aksionite olemasolu, mis valmistaks heameelt tugevat vastastikmõju uurivatele teoreetikutele.   Becki uurimus ilmus ajakirjas Physical Review Letters. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Viimati muudetud 9/12/2013 18.30 
