Astronoomid märkasid Päikese hüpergraanuleid
 Päikest uurivad astronoomid on esimest korda suutnud täie kindlusega tõestada hiiglaslike konvektsioonirakkude olemasolu, mis kannavad tähe sisemusest energiat selle pinnale, kust see edasi ilmaruumi kiirgub. Leiud annavad vaatlusliku aluse Päikese ekvaatori ja polaaralade erinevat pöörlemiskiirust selgitavale teooriale.   Kui Päikest palja silmaga jälgides võib täht tunduda üksluiselt ühetaolisena, siis teleskoop aitab maalida juba kirevama pildi. Juba kaks sajandit tagasi märkas William Herschel, et tähe välispind paistab olevat liigendatud väikesteks graanuliteks. Astronoomid leidsid, et tegu on plasmavoogudega, millede läbimõõt ulatub kuni tuhande kilomeetrini. Termotuumareaktsioonid tõstavad tähe sisemuse temperatuuri miljonite kraadideni. See muudab plasma tihedust, misläbi tõuseb see Päikese pinnale. Ainult selleks, et pärast energiast vabanemist taas tähe sisemusse uppuda.    Herscheli märgatud plasmavoogude liikumiskiirus ulatus 3000 m/s, mil nende eluiga jäi kümne minuti piirmaile. Umbes 50 aastat tagasi märkasid astronoomid aga esimesi üligraanuleid, mille eluiga ulatus ööpäevani ja läbimõõt kümne Maa raadiuseni. Varasemat avastamist takistas nende tunduvalt väiksem liikumiskiirus. Juba toona ennustati veelgi suuremate rakukeste olemasolu. Mitmed astronoomide rühmad on sellest ajast peale kuni 200 tuhande kilomeetrise läbimõõduga struktuuride leidmisest teatanud, kuid täit kindlust polnud suudetud siiamaani saavutada.   David Hathaway töörühm leidis nüüd, et hüpergraanulid, mille läbimõõt on võrreldav poole Maad ja Kuud lahutava vahemaaga, liiguvad keskeltläbi 8 m/s. Voogude liikumise eristamine ülejäänud aktiivsusest kujunes seega äärmiselt keerukaks. Ent vaatlused võimaldavad viimaks empiiriliselt selgitada, miks Päikese pöörlemiskiirus ekvaatoril ja polaaraladel kuni kolmandiku võrra erineb. Pöörlemissuunas liikuv materjal kaldub samas ka ekvaatori poole liikuma, hõlbustades pöördemomendi ülekannet.   Samas ei ole tulemused kooskõlas kõigi hüpergraanulite käitumist kirjeldavate mudelitega. Pikema, mitmete kuudeni ulatuva elueaga rakud peaksid asuma ekvaatori ja lühema elueaga rakud pooluste lähedal. Vaatlusandmed näitavad aga hetkel vastupidist.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Science. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
