Vanim järjestatud inimese DNA tekitab uusi küsimusi
 Saksa antropoloogid on oma Hispaania kolleegidega järjestanud ligikaudu 400 tuhat aastat tagasi Hispaanias Sima de los Huesos'i koopas elanud inimese mitokondriaalse DNA. Eraldatatud pärilikkusaine kõrvutamine teiste toona elanud inimrühmade omaga viitab, et see sarnaneb Denisova inimeste omale, kelle fossiile on seni leitud vaid Kesk-Aasiast.   Hispaania põhjaosas asuvast koopast on viimase paarikümne aasta vältel päevavalgele toodud vähemalt 28 erineva indiviidi fossiliseerunud jäänused. Osa säilmetest näib kuuluvat rohkem kui 30 tuhat aastat tagasi elanud neandertallastele. Teistel koljudel võib märgata primitiivsemaid jooni, misläbi on neid omistatud Homo heidelbergensis'ele, neandertallaste oletatavale esivanemale.   Arvestades, et suur osa luustikest on sadu tuhandeid aastaid vanad, peeti nendest tähendusrikast informatsiooni kandva pärilikkusaine eraldamist peaaegu võimatuks. Max Plancki Evolutsioonilise Antropoloogia Instituudi töörühm eesotsas Svante Pääboga on aga viimase kahe aasta jooksul suutnud luua tehnika, mis võimaldab üksikutest DNA tükikestest seada kokku terve genoom. Läbimurde poolt pakutavaid võimalusi demonstreeriv uurimus, milles kasutati lähenemisviisi 300 tuhat tagasi sama koopa lähistel elanud koopakaru genoomi järjestamiseks, ilmus selle aasta septembris.   Saavutusest julgustust saanuna otsustasid nad seda kasutada koopast leitud 400 tuhande aasta vanuse morfoloogia alusel varajase neandertallase või H. heidelbergensis'e alla kuuluva inimese põlvnemise täpsustamiseks. Raku jõujaamades – mitokondrites – leiduva ning ainult emaliinis edasi antava mtDNA pea täielikuks järjestamiseks kulus kaks grammi jahvatatud kondimaterjali. Selle analüüs paljastas midagi üllatavat. Ürginimese mtDNA sarnaneb pigem Denisova inimeste kui neandertallaste omale. Seni leitud Denisova inimeste fossiilid asuvad aga koopast tuhandete kilomeetrite kaugusel ja on sadu tuhandeid aastaid nooremad.   Samas on järjestatud mtDNA-ga inimese hambad Denisova genoomiga inimese hiiglaslikust purihambast erinevad, misläbi on vähetõenäoline, et tegu on isegi nende otsese esivanemaga. Samuti muudab selle töörühma hinnangul ebatõenäoliseks asjaolu, et Denisova inimeste leviala oleks sellisel juhul olnud tunduvalt laiem ja kattunud suuresti neandertallaste omaga. Liigilist lahknemist poleks saanud nii tiheda kontakti puhul tekkida.   Seega peab Pääbo kolleegidega tõenäolisemaks kahte teistsugust hüpoteesi. Esimese kohaselt võib ürginimene olla sugulane neandertallaste ja Denisova inimeste ühise esivanemaga. Kuid siis tuleks leida selgitus, miks neandertallaste ja Denisova inimeste mtDNA niivõrd palju erineb.   Seni kogutud leiud võivad töörühma hinnangul seeläbi viidata, et Sima de los Huesos'i koopas elanud inimesele ja Denisova inimestele andis oma mtDNA seni tuvastamatuks jäänud inimrühm. Viimane sobitub mõned nädalad tagasi ilmunud tulemustega, mille kohaselt sisaldab Denisova inimeste rakutuuma DNA õhkõrnu jälgi samuti tundmatuks jäänud inimpopulatsiooniga paaritumisest.   Lisaks pole sugugi kindel, et kõik koopast leitud Homo heidelbergensis'ele omistatud säilmed kuuluvad tõepoolest antud liigile, mis on suhteliselt häguselt määratletud. Sima de los Huesos'i koopa lähistelt on leitud ka arvatavasti Homo antecessor'i ja/või Aasia Homo erectus'e fossiile.   Nii näib, et paremad meetodid on taaskord tekitanud rohkem vastamata küsimusi, kui neid varem leidus. Ainsaks väljapääsuks on Sima de lo Huesos'i inimese rakutuuma DNA järjestamine, mille kallal Pääbo töörühm ka hetkel töötab. Ent see on väljakutse isegi koopa suhteliselt stabiilseid ja seega pärilikkusaine säilimist soodustavaid tingimusi arvestades. Igas mitokondris leidub mtDNA-st kuni kümmekond koopiat, kuid sellest hoolimata kulus sellest pea täieliku ülevaate saamiseks kaks grammi kondimaterjali.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Nature. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
