Koaaladel on kaks paari häälekurde
 Isaskoaalade poolt paaritumisperioodil kuuldavale toodavad häälitsused on umbes 20 korda madalama tooniga, kui nende kehasuuruse põhjal arvata võiks. Teadlased on nüüd kindlaks teinud, et loomade kurgus asuvad kõris asuvatest häälekurdudest märgatavalt suuremad häälepaelad, mille sarnaseid ei leidu teadaolevalt ühelgi teisel maismaaimetajal.   Imetajatele annab võime häälitsusi esile tuua nende kõri. Selles asuvad kurrud hakkavad õhuvoolu mõjul võnkuma, tekitades ninast ja suust väljuvaid helilaineid. Kõrilihased võimaldavad kurdusid pingutada ja seeläbi hääletooni muuta. Hääle ulatusele seab ranged piirid kurdude suurus ja paksus. Sagedusvahemiku ja loomade kehamassi vahel valitseb selge seos. Ent nagu tavaks, leidub vähemalt üks erand – antud juhul koaala, Austraalias elav kukkurloom.   Paaritumisperioodil isaste poolt kuuldavale toodavad hüüded oleksid kohased pigem elevantidele, madalaima jäädvustatud hüüde helisagedus ulatub 27 hertsini. Mõni aasta tagasi avastasid bioloogid, et koaala kõri asub sügavamal hingamisteedes kui enamikel imetajatel tavaks. Sarnane asukoht on  teadaolevalt vaid inimeste ja punapõtrade kõril. Kuigi ehitus võimaldab esile kutsuda teatavaid resonatssagedusi, ei võimaldanud see isaskoaalade hüüete sagedust siiski seletada. Benjamin Charlton otsustas selle väljaselgitamiseks lahata kümmekond muudel põhjustel igaveseks magama pandud koaalat.   Bioloog leidis koos kaaslastega, et koaalade kurgu ülaosas, vahetult suu ja nina lahknemispaiga taga asuvad kurrud, mis on äärmiselt sarnased kõris asuvatele häälekurdudele. Samas olid need viimastest märgatavalt suuremad, kolm korda pikemad, viisteist korda laiemad ja 700 korda raskemad. Nende oletatava ülesande kontrollimiseks pumpas Charlton kolleegidega läbi koaala hääleaparaadi õhku. Tekkinud helisageduste kõrvutamine elusate koaalade hüüetega kinnitas, et loomad kasutavad neid tõepoolest helide tekitamiseks.   Taolisi kurgus asuvaid häälekurde pole seni täheldatud ühegi teise imetajaliigi puhul. Töörühm oletab, et kohastumus aitab paremaid partnereid valida. Isegi kui leitud kurrud tekitavad ebaloomulikult madalat heli, suudavad suuremad ja seega potentsiaalselt elujõulisemad isased ikkagi oma väiksematest kaaslastest madalamat heli tekitada. Samuti levivad madalamad helid mürarikkas keskkonnas kaugemale.   Järgmise sammuna kavatseb Charltoni töörühm kontrollida, kas sarnased kurrud on ka emastel koaaladel. Samuti on plaanis otsida samalaadseid struktuure teiste ebaharilikult madalaid helisid kuuldavale toovate liikide seast, et kontrollida, kas kurgus asuvad häälepaelad arenesid koaaladel välja täielikult sõltumatult.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Current Biology. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
