Hiired võivad lõhnamälestusi pärandada
 Ajakirjas Nature Neuroscience ilmunud töö viitab, et hiired suudavad oma kogemustel põhinevat informatsiooni pärilikkusaine vahendusel edasi anda ka oma järeltulijatele, mis kandub edasi vähemalt veel ühe põlvkonna. Nähtust põhjustav mehhanism jääb aga hetkel hea seletuseta.   Epigeneetika on viimasel aastakümnel taas populaarsust kogunud. Teadusharu uurib, kuidas organismide poolt kogetud keskkonnatingimused genoomi ennast muutmata geenide avaldumist mõjutavad. Mõju ulatus organismide käitumisele on jäänud seniajani vaidlusküsimuseks. Veelgi vastuolulisem on selle alaharu, mis käsitleb muutunud avaldumismustrite pärandamist tulevastele põlvedele. Vastav informatsioon võiks kujutada keskkonnas edukalt toimetulemiseks märkimisväärset eelist, kuigi ka negatiivset mõju ei saa välistada.   Vihjeid selle toimumisest on leitud, isegi inimeste puhul. Näiteks hiirte endokriinisüsteemis häireid tekitanud kemikaali mõju on nähtav isegi nelja põlvkonna pärast – isaste isendite sperma hulk on endiselt tavapärasest väiksem. Samuti seostatakse epigeneetilise pärandiga Hollandis teise maailmasõja ajal eostatud laste soodumust diabeedile ja südamehaigustele. Vanemate poolt kogetud stress mõjutas tõenäoliselt haiguste käiku mõjutavate geenide avaldumist, mis kandus üle ka nende järeltulijatele.   Emory ülikooli geneetikud Kerry Ressel ja Brian Dias demonstreerivad uues töös aga midagi tavatarkuse kohaselt võimatuks peetut. Hiired näivad olevat suutelised oma järeltulijatele edasi andma konkreetsete lõhnamälestustega seotud teavet.   Algses eksperimendis tekitasid nad esimese põlvkonna hiirtes tingitud hirmureaktsiooni. Apelsiniõie (atsetofenooni) lõhnaga kaasnes alati ka kerge elektrišokk. Loomad hakkasid treeningsessioonide järel värisema pelgalt atsetofenooni haistes. Isegi kui sellele elektrišokki ei järgnenud. Eelnevate tööde kohaselt kaasnevad sellega ajus toimuvad muutused – M71 neuronite hulk kasvab.   Kümne päeva järel anti närilistele võimalus paarituda. Ressel ja Dias leidsid üllatuslikult, et nende järeltulijad käituvad apelsiniõie lõhna haistes tavapärasest närvilisemalt. Sarnast reaktsiooni ei kutsunud esile propanooli haistmine. Nende vanemad puutusid kemikaaliga kokku vaid neutraalsetes situatsioonides. Sellega üllatused ei piirdunud. Apelsiniõie lõhn tingis sarnase reaktsiooni ka nende endi järeltulijates. Näriliste ajude uurimine näitas, et mõlema põlvkonna ajudes leiduvate lõhna suhtes tundlikkust tõstvate M71 neuronite hulk oli kasvanud.   Samas ei saanud välistada, et nähtuseni viisid põlvkondade-ülese epigeneetika asemel teistsugused mehhanismid. Hirmureaktsiooni istutamine võis muuta viisi, kuidas vanemad oma järeltulijaid kohtlesid. Aju ehitust vormis stsenaariumi kohaselt identses suunas erinev kasvatus. Võimaluse välistamiseks kasutasid Ressel ja Dias kunstlikku viljastamist. Hirmureaktsiooniga isaste spermaga seemendati teises laboris elavad emased. M71 neuronite hulk oli uue põlvkonna hiirtes taas suurem. Otsest käitumise uurimist takistasid labori sanitaareeskirjad.   Seega näib tulemuste põhjal, et mõne epigeneetilise mehhanismi läbi edasi antud kogemused mõjutasid otseselt hiirte järeltulijate käitumist. Samas jääb veel ebaselgeks, kas geenide avaldumisest tingitud kõrgenenud tundlikkus apelsiniõie lõhna suhtes on põhjustatud hirmust. Töörühm ei viinud läbi katset, kus atsetofenooniga puututi kokku neutraalsetes situatsioonides. Samuti jääb ähmaseks, milline täpne mehhanism järeltulijate geenide avaldumise muutuseni viib.   Kõige paremini mõistetakse DNA metülatsiooniks kutsutavat nähtust. Teatud pärilikkusaine piirkondadesse saavad kinnituda metüülrühmad, mis piirkonnas asuvate geenide avaldumist pärsivad. Sperma kantava pärilikkusaine järjestamine näitas, et metülatsioon M71 neuronite atsetofenoonile reageerivate retseptorite kodeerimist juhtivas geenis oligi tavapärasest vähem ulatuslik. Ent samas ei täheldatud olulisi muutusi geeni promootoris. Piirkonnas, milles toimuv metülatsioon geeni avaldumist mõjutab. Teistes piirkondades ei vii see märgatavate muutusteni.   Samuti tekitab küsimusi täpne sündmusteahel, kuidas apelsiniõie lõhnale järgnev reaktsioon spermat juba esimesel juhul mõjutaks. Sperma ei puutu närvisüsteemiga osadega otseselt kokku. Üheks võimaluseks oleks vereringe kaudu liikuda suutev mikro-RNA, mille võimuses on geenide avaldumist metülatsiooni teel mõjutada. Sarnaselt võivad rolli mängida hormoonid. Ainsaks piiriks on vere-munandi barjäär –  vere-aju barjäärile sarnanev tõke, mis osa elundisse jõudvatest ühenditest välja filtreerib.   Viimaks pole veel selge, millisel määral tulemusi inimestele laiendada saab. Äärmisel juhul võivad vanemate traumaatilised kogemused mõjutada isegi veel viljastamata laste tulevast arengut. See pakuks aga omakorda vihjeid, kuidas indiviidi elu potentsiaalselt ebasobivas suunas mõjutada võivate üllatuste hulka vähendada.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Nature Neuroscience. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
