Merihobude edu võtmeks on nähtamatus
 Bioloogid on kindlaks teinud, kuidas merihobud ookeani pea kõigi väledamaid saakloomi küttida suudavad. Vaatamata nende pea kogukusele tekitab see vee loomupärases liikumises kaugelt vähem häireid kui voolujoonelisemate kalade oma, võimaldades pääseda aerjalalistele piisavalt lähedale, et nende refleksid neid päästa ei suuda.   Toiduahela alumiste lülide elu pole lihtsate killast. Oht kellegi toidulauale langeda on püsiv, nõnda ka aerjalaliste puhul. Ent erinevalt paljudest teistest pisiolenditest on need pideva surve all kohastunud enamike kiskjate rünnakuid vältima. Umbes millimeetri pikkuseks kasvavate aerjalaliste reaktsiooniaeg on ohtu märgates pelgalt paar millisekundit. Põgenedes suudavad olendid sekundis läbida kuni 500 oma kehapikkusele võrdvääre vahemaa. Isegi gepardite vastav näitaja jääb 30 kehapikkuse piirile. Kuid aerjalalistel on ootamatu vaenlane.   Kuni 2,5 sentimeetri pikkuseks kasvavate kääbus-merihobude S-kujuline keha muudab nad aeglaseks ja näiliselt kohmakaks. Ometigi lõppeb nende jaht aerjalalistele edukalt 79% juhtudest. Edu saladuse väljaselgitamiseks filmis Brad Gemmel jahti pidavaid merihobusid mikroskoopi ja laserit appi võttes kiirkaameraga. Kolleegidega leidis ta, et nende pea liigutamisel tekkiv vöörilaine on merihobude kärsa kuju tõttu pea olematu. Aerjalaliste liikumissensorina käituvad karvakesed ei tähelda vee liikumist isegi siis, kui kärss neist pelgalt millimeetri kaugusel on.   Siis on aga enamasti juba liiga hilja. Merihobude kael toimib vedruna, mis vabanedes ülikiiresti oma kuju taastab. Kaela kiireks liigutamiseks vajalik energia on töörühma hinnangul tõenäoliselt talletunud nende kõõlustes. Seeläbi kulub saagi oma suhu imemiseks vähem kui millisekund, millele isegi ülikiired pisiolendid reageerida ei jõua. Voolujoonelisemad pisikalad suudavad aerjalalisi tabada keskmiselt igal kolmandal juhul.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Nature Communications. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
