Mida loeb Bill Gates?
 Kristjan Port Kui tavaline inimene elab vaid ühte elu, siis raamatulugejate kohta on öeldud, et nemad elavad iga looga uut elu. Ja see on põnevam elamine. Samas pole sulle eluga antud piisavalt aega halbade raamatute lugemiseks. Mis toobki meid küsimuse juurde heast raamatust. Selle asemel, et lõputult vaielda, tasub vaadata mõne tuntud inimese raamaturiiulit – nagu näiteks Bill Gatesi oma. Wired Magazine’ toimetus luges William Gates III raamaturiiulist tehtud pildilt välja kuus ühe autori poolt kirjutatud raamatut, mille peale tekkis vajadus välja uurida, mis mehega on tegemist.   Bill Gates on ise hiljuti tunnistanud, et tegemist on ainukese kirjanikuga, kelle järgmist raamatut ta kõige rohkem lugeda ihkab. Mehe nimi on Vaclav Smil. Ta on Manitoba ülikooli keskkonna ja geograafia emeriitprofessor, kelle huvi on aga keskkonnaküsimustest oluliselt laiahaardelisem ning nagu tänapäeval on kombeks öelda – holistlikum ehk terviklikum. Vahest just terviku nägemine ongi see, miks tasub lugemise vaeva ette võtta, et oma erialas ja maailmanägemuses marineerituna mitte liigselt kibestuda.   Aastatega üle kolmekümne raamatu kirjutanud Vaclav Smil iseloomustab mitmeid, õigemini vist enamikke oma kolleegidest teadlasi kui sügava augu põhjas tegutsevaid kaevureid. Nad kaevuvad üha sügavamale ning nende pilt maailmast jääb üha ahtamaks, vastavalt sellele, kui palju paistab uru põhja taevalaotust. Nad teavad sellest helkivast lapikesest praktiliselt kõike, aga kahjuks sellega ongi kõik. Rõõmustagem siis koos Bill Gatesiga, et keegi toob meile sõnumeid pärismaailmast.   Vaclav Smil’ilt ei tasu siiski oodata seebiooperlikku rahustamist. Näiteks hoiatab ta töötleva tööstuse kadumisele järgnevast riigi lõhestumisest. Põhjus on lihtne. Vabrikud pakuvad tööd keskklassi madalamale osale. Kui nende töökohad reisivad teise riiki, kaob see klass ära ja riiki jäävad alles vaesed ning keskmisest rikkamad. Nad jagavad väheseid väärtuseid, mille tulemuseks on rahutused ja ebastabiilsus.    Tööstuse kadumine on seotud ka innovatsiooni elujõuga. Enamuse innovatsiooni sünnipaigaks ei ole ülikoolid, vaid tööstus, kus on tegevuse parendamine igapäevaseks vajaduseks. Tootmisprotsessi loomulikuks osaks on tootest ning tootmisest saadud kogemuse najalt järgmiste sammude tegemine. Smil toob näiteks LCD ekraanid. Kõik, mis on nende kohta täna teada, asub peamiselt Korea ettevõtetes nagu Samsung ja LG. USA’sse on jäänud vaid klaasi tootmine, kuna klaasitehas Corning kulutab igal aastal klaasi arendamisele 700 miljonit dollarit.    Tõendiks USA hiilivast ning kõigile õpetlikust mahajäämusest olgu kasvõi lennukivalmistaja Boeingu värskeim kroonijuveel Dreamliner 787. Näiliselt paistab kõik suurepärane, kui vaid saaks mõned faktid kõrvale jätta. Lennuki valmistamine hilines kolm aastat. Sellest oluline osa on tehtud alltöövõtu korras väljaspool USA’d, peamiselt Jaapanis ja Euroopas ning lennukiga on tänaseni tõsiseid probleeme. Tegemist ei ole hea näitega USA innovaatilisusest.   Põgusa kõrvalepõikena tasub mõelda Eesti olukorrale, kus tootmine on samuti jätkuvalt vähenenud. Eestis räägitakse IT-erialade asumisest tööstuse töökohtade asemele. Küsimusele, kas IT’ga saab asendada vabrikutööliste töökohtade kadu, vastab Smil lühida ei’ga. IT-töökohad on olemuslikult kergesti asendatavad ja kohalikul ettevõtjal on lihtne leida lahenduse pakkujad mõnest odavamast paigast.   Olgu näiteks imetletud Apple. Firma tegutseb vägeva kasumimarginaaliga, maksab emariigile tuludest vaid sente ja toodab omi seadmeid peamiselt mitte-USA osadest mitte-USA’s. Küsimusele, mida innovaatilist peale kuldse kesta, on viimases i-telefonis, jäävad vastajad hätta.   Öeldu moodustab vaid osa Vaclav Smil’i tähelepanekutest, kuid loodetavasti motiveerib seegi vähene ronima mõtetega oma uru põhjast välja, et vaadata suuremat pilti. Või kui see ei motiveeri Smil’i lugema, vahest on selleks siis edevus jagada mõnd raamatut kuulsa ja rikka inimesega. Igal argipäeval võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates Portaal. 
