Külmas kliimavöötmes käib liigiteke hoogsamalt
 Priit Ennet Miks elab soojadel maadel rohkem linnu- ja loomaliike kui külmadel? Võrrelgem vaimusilmas kasvõi troopilise vihmametsa sädisevat, sagisevat ja huikavat elustikku arktilise tundra kargelt üksluise maastikuga. On see nõnda ehk seetõttu, et uute liikide teke kulgeb sooja käes millegipärast hoogsamalt kui külmas? Igal juhul tundub usutav, et suurem liigirikkus tuleneb intensiivsemast liigitekkest. Ameerika teadlaste värske uurimistöö aga peatab nüüd sedasorti mõtteheietused külma dušina.   Carlos Botero ja ta kolleegid Põhja-Carolina Osariigiülikoolist vaatlesid oma uuringus 2300 imetajaliiki ja ligi 6700 linnuliiki kogu maailmast ja käivad ajakirjas Molecular Ecology välja paradoksaalsena näiva järelduse. Hoopis külmemates kliimavöötmetes on uute liikide teke tõenäoliselt märksa sagedasem nähtus kui kuumadel aladel.   Uuring kinnitas teadaolevat tõsiasja, et linnu- ja imetajaliikide arvukus tõepoolest kõrgematelt laiuskraadidelt madalamatele liikudes kasvab, aga üllatus küll, liigisiseste geneetiliselt eristuvate rühmade ehk alamliikide keskmine arvukus liigi kohta on karmil põhjamaal suurem. Botero ja kolleegide uurimus ei ole küll päris esimene, mis sellist seaduspära sedastab, aga uut ja tugevat tõendust kogus ta sellele juurde.   Boterol on nähtusele ka seletus pakkuda. Karmimates oludes tuleb sagedamini ette, et suur osa mõne liigi isenditest saab hukka. Nii et alles jäänud populatsioonid ei saa enam üksteisega kokku ja arenevad siis ka mõnikord mitmeks uueks liigiks. Põhjamaal tuleb ka liikide täielikku väljasuremist ette rohkem kui lõunas. Lõunas jäävad aga juba kord tekkinud liigid tõenäoliselt ka pikalt püsima ja just seetõttu ongi sinna ajapikku erisuguseid linnu- ja imetajaliike palju arvukamalt elutsema kogunenud.   Vaata veel: Biodiversity Higher in the Tropics, but Species More Likely to Arise at Higher Latitudes (Science Daily) 
