Koletuslik gammasähvatus jääb ühese seletuseta
 Selle aasta aprillis Fermi gammakiirteteleskoobi poolt registreeritud rekordilised 20 tundi kestnud ülivõimsa gammakiirte purske vältel kogutud andmete analüüs näitab, et osade Maani jõudnud valgusosakeste kantav energia oli kaugelt kõrgem, kui tüüpiliste gammasähvatuste selgitamiseks loodud teoreetiline raamistik ennustab.   Kui 1960. aastate lõpus olid gammasähvatused teadlaste jaoks veel piisavalt eksootilised, et USA teadlased neid esialgu Nõukogude Liidu tuumakatsetusteks pidasid, siis tänapäeval registreeritakse neid keskmiselt kord päevas. Gammakiirte pursete käigus vallandub rohkem energiat kui ükskõik millise teise tänapäeva universumis aset leidva protsessi käigus. Päikesest kümneid kordi suurema massiga tähtede huku käigus kiiratakse tavaliselt mõne sekundi vältel rohkem valgusosakesi kui terve ülejäänud galaktika peale sama ajaga kokku.   Maal elavate elusorganismide õnneks leiab neist valdav osa aset miljardite valgusaastate kaugusel. Arvutuste kohaselt häviks sähvatusega samal joonel ja samas galaktikas asuva planeedi osoonikiht hetkeliselt. Selle aasta aprillis märkas Fermi kosmoseteleskoop aga sündmust, mille kõrval isegi tüüpilised gammasähvatused kahvatusid. Esimeste minutite vältel registreeriti kahe valgusosakese olemasolu, mille kantav energia küündis 73 ja 95 GeV'ni (miljardi elektronvoldini). Eelneva rekordihoidja vastav näitaja jäi veidi üle 10 GeV.   Fermi antud häire järgselt jälgiti kiirguse lähteallikat erinevatel aegadel kokku 58 teleskoobiga. Ligikaudu 3,75 miljardit aastat tagasi toimunud täheplahvatuse käigus vabanenud pehmemaid gammakvante, röntgenkiirgust ja nähtavat valgust täheldati veel järgmised 20 tundi. Täpsem analüüs kinnitas, et nende hulgas oli veel 13 gammakvanti, mille energia ületas 10 GeV. Seeläbi oli nende osakaal kaugelt liiga suur, et nende olemasolu selgitamiseks tavapärasest seletusest – sünkrotoni kiirgusest – piisaks.   Kui termotuumareaktsioonide käigus vabanev kiirgus massiivsete tähtede tuumas enam gravitatsiooni mõju tasakaalustada ei suuda, kukub see kokku mustaks auguks. Tugevate magnetväljade mõjul pressitakse osa sündmuste horisondi lähistel asuvast gaasist läbi tähe välimise gaasiümbrise. Ent tuhandetete aastate vältel on ilmaruumi gaasi paisanud ka surev täht, mistõttu pole selle tee vaba. Tekkiv lööklaine kiirendab elektrone valguse kiiruse lähedaste kiirusteni. Elektronid üritavad energiast lahti saada ja kiirgavad elektromagnetkiirgust. Erineva kineetilise energia tõttu on ka kiirgusvahemik lai.   Elektronid ei suuda aga tavapärase arusaamise kohaselt pea saja gigaelektronvoldist energiat kandvaid kvante kiirata. Seega pakuvad ajakirjas Science ilmunud nelja uurimuse autoriteks olevad töörühmad välja mitmeid erinevaid selgitusi. Neist ühe kohaselt annavad elektronid eelnevalt kiiratud footonitele lisaenergiat, kui need nendega taas kokku põrkavad. Teine näeb peamise kahtlusalusena magnetvälja jõujoonte ümberühendumist. Viimaks väidab kolmas töörühm, et erinevat energiat kandvate valgusosakeste jaotus seab mitme erineva mehhanismi olemasolu kahtluse alla.   Paraku pole ühegi püstitatud hüpoteesi proovile panemiseks veel piisavalt andmeid, ent seda võis ka taolise erakordse sündmuse puhul oodata.  Unikaalsusest annab aimu ka ühe teadustöö pealkiri – „Lähedal asuv tavaline koletis“. Paraku tuleb tõenäoliselt teist nii võimast purset veel 60 aastat oodata.   Töörühmade uurimused ilmus ajakirjas Science. (1;2;3;4) Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Viimati muudetud 22/11/2013 20.20 
