Lihtne lahendus jätab pinnad ülikuivaks
 Materjaliteadlased demonstreerivad ajakirjas Nature ilmunud töös, et vetthülgavate pindade miniatuursete kõrgendikega katmine kahandab tilkade peegeldamiseks kuluvat aega vähemalt 40 protsenti, mis võimaldab tõhusamalt materjalide märgumist vältida ja näiteks ära hoida jääteket lennukite tiibadel ja mootoritel või tuulikute labadel.   Äärmiselt hüdrofoobsete pindade loomisel on seni peamiseks eesmärgiks olnud veetilkade ja materjali vaheliste vastastikmõjude vähendamine. Kuid isegi ideaalsel juhul, kui need nullini on viidud, kulub tilga peegeldamiseks ikkagi teatud hulk aega. Veetilk muutub esmalt lamedaks ja valgub pinnal pannkoogitaignana laiali. Alles siis hakkavad selle ääred pinnalt pindpinevuse tõttu tagasi tõmbuma, moodustades viimaks taas sümmeetrilise tilga, mis pinnalt tagasi põrkub. Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi teadlased rakendasid veidi teistsugust lähenemist.   Nende lahenduseks oli hoopis vastastikmõjude kontrollitud kasvatamine. Kripa Varanasi töörühm kattis vetthülgava materjali väikeste kõrgendikega, mis olid napilt madalamad pinda tabava tilga lamenemisel moodustuva veekihi paksusest. Kõrgendikel lasuv veekiht on pinnal lasuvast õhem ja seega ka väiksema massiga. Seega kulub viimasel pindpinevuse mõjul toimuvaks tagasi tõmbumiseks vähem aega. Asümmeetria mõjul jaguneb tilk kaheks väiksemaks osaks. Seeläbi kulub ka mõlema alatilga äärtel sümmeetriliste väiksemate tilkade taasmoodustamiseks vähem aega ja peegeldumine on kiirem.   Kõrgendike mõjul kulus selleks 40 protsendi võrra vähem aega. Töörühm oletab, et veidi keerukama pinnageomeetriaga, näiteks ristuvate kõrgendikega, on võimalik seda veelgi vähendada, hinnanguliselt 70-80 protsendini. Ent isegi praegusest lahendusest piisas, et hüljata tilku kiiremini, kui nende pinnal jäätumiseks kulub. Sulatinaga tehtud katse demonstreeris, et see suutis isegi metallitilku peegeldada kiiremini, kui need tahkuda jõudsid. Küll aga juhtus viimane kontrollpindadel, mida teadlased täiustanud ei olnud.   Katsetest inspireerituna otsis Varanasi koos kolleegidega loodusest sarnaseid lahendusi. Nii märkasidki nad pooljuhuslikult, et vee tõrjumiseks rakendas sarnast lähenemist Varanasi kabinetis kasvav suur-mungalill. Loomariigis on asümmeetria tekitamiseks sobilike kõrgendikega kaetud Morpho didius'eks nimetatud liblika tiivad.   Töörühma hinnangul on lahenduse tööstuslikul skaalal kasutusse võtmine suhteliselt lihtne. Veetilkade kiirem peegeldamine võiks vähendada tuulikute labadel ja lennukite mootoritel koguneva jää hulka. Samuti on veetilkade tõrjumine oluline auruturbiinides, kus need turbiinilabadele kogunedes nende efektiivsust vähendavad.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Nature. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
