Punamütsike pärineb seitsmest kitsetallest
 Priit Ennet	 Kust tulevad muinasjutud? Muinasjutud pärinevad tihtipeale kaugest minevikust – muinasajast. Need on kandunud põlvest põlve suust suhu oma teekonnal üha muundudes, harunedes mitmeks versiooniks, aeg-ajalt aga ka üksteisega segunedes. Nii vähemalt väidab üks koolkond muinasjutu-uurijaid, ajaloolis-geograafiline koolkond. Teiste väitel ei saa me juttude teket ja teisenemist sedamoodi evolutsioonipuu sarnasena ette kujutada.   Nüüd on Inglismaal asuva Durhami ülikooli antropoloog Jamshid Tehrani analüüsinud Punamütsikese muinasloo erisuguseid versioone lausa bioloogiast endast pärit fülogeneetilise analüüsi meetodil ja sedastab ajakirjas PLOS ONE, et evolutsioonipuu skeem kõlbab ikka tõepoolest ka muinasjuttude puhul tarvitamiseks.   Punamütsikese loo erisuguseid versioone on jutustatud paljude Euroopa, Aafrika ja Aasia rahvaste seas. Mõnes versioonis on peategelaseks tüdruku asemel poiss või hoopis mitu õde-venda. Mõnes versioonis tegutseb hundi asemel tiiger või hiiglane. Erinevad petuvõtted, mida kuri tegelane heade vastu kasutab ning varieerub ka see, kas kuri tegelane sööb hea ära või õnnestub heal põgeneda.   Mõnda versiooni on üsna raske eristada ühe teise laia rahvusvahelise levikuga jututüübi, „Hundi ja seitsme kitsetalle“ eri versioonidest. Tehranil õnnestus fülogeneetilist meetodit kasutades näidata, et „Punamütsike“ on tõenäoliselt „Hundist ja seitsmest kitsetallest“ välja arenenud, kusjuures huvitaval kombel arvatavasti Euroopas ja Aafrikas teineteisest sõltumatult.   Bioloogias nimetatakse sellesarnast nähtust konvergentsiks, mille näiteks võiks taas tuua delfiini ja haikala ühesuguse kehakuju. Hiinas aga muide on seitsme kitsetalle ja Punamütsikese lugusid kohalike rahvajuttudega kombineeritud ja loodud neist kõigist kokku hübriidmuinasjutt.   Vaata veel: The 'Evolution' of Little Red Riding Hood (Science Daily) 
