Kuu esikülg ei räägi kogu tõde
 GRAIL'i kaksiksatelliitide kogutud andmete põhjal koostatud ülitäpne Kuu gravitatsioonivälja kaart näitab, et selle Maa pool asetseva külje koor on vastasküljest oluliselt õhem, mis selgitab asteroidide poolt jäetud kraatrite suuruse erinevust, võimaldades seada kitsamad piirid Päikesesüsteemi alguspäevil Suure Pommituse käigus selle siseplaneete tabanud kehade suurusele.   Kuu kujutab endas hiiglaslikku geoloogiamuuseumi. Maal on erosioon ja laamtektoonika suures osas jäljed Päikesesüsteemi varajases nooruses toimunud sündmustest igaveseks kustutanud. Seeläbi leiti esimesi tõendeid umbes neli miljardit aastat tagasi toimunud Suurest Pommitusest just keskmiselt 360 tuhande kilomeetri kaugusel asuvaid kraatreid uurides. Ent alates ajast, mil Nõukogude Liidu Luna 3 sond pilgu Kuu tagaküljele heitis, on planeediteadlasi vaevanud tõsine probleem. Tagakülje kraatrite keskmine läbimõõt on nähtava külje omadest väiksem.   Sirgjoonelise seletuse kohaselt tabasid esikülge lihtsalt suuremad kehad, ent see pole täiuslik. Hiljutised tööd on lisaks näidanud, et meteoorkehade vool ja suurus oleks pidanud Suure Pommituse ajal olema mõlemal poolkeral sarnane. Vaatlusandmetega sobivale selgitusele aitas jõuda eelmise aasta vältel Kuu ümber tiirelnud GRAIL'iks nimetatud satelliidipaar. GRAIL'i ülesandeks oli mõõta ülitäpselt anomaaliaid Kuu gravitatsiooniväljas. Pinnavormide ja Kuu koore paksuse erisuse tõttu muutuva raskuskiirenduse tõttu muutus ka satelliite lahutav vahemaa.   Pariisi ülikoolis resideeriv Katarina Milijkovic kaasas kolleegidega kogutud teabe kokkupõrkeid simuleerivasse mudelisse. Lisaks koore paksusele sisaldas see ka tardunud laavaookeanidest tuletatud andmeid poolkerade temperatuuri erinevuste kohta. Planeediteadlane leidis, et identsete omaduste ja samase kiirusega erinevaid poolkerasid tabanud asteroidide mõjul tekkisidki erineva ehitusega kraatrid. Maa-poolse külje kõrgem temperatuur ja õhukesem koor oleks viinud keskeltläbi kaks korda suuremate ning madalama põhjaga kraatrite moodustumiseni.   Tulemused võimaldavad paremini hinnata, mis sorti kehad Päikesesüsteemi siseosa neli miljardit aastat tagasi tabasid, ja seada kitsamad piirid nende toonasele arvukusele. Autorite esialgse hinnangu kohaselt võis Suur Pommitus olla vähem katastroofiliste tagajärgedega, kui Kuu esikülje uurimise põhjal järeldatud on.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Science. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
