Asteroidid võivad Maad tabada arvatust sagedamini
 Esmaste Tšeljabinski meteoorkeha plahvatusele järgnenud hinnangute kohaselt oli tegu suhteliselt haruldase, iga paarisaja aasta tagant aset leidva sündmusega. Uue analüüsi kohaselt võivad kokkupõrked niivõrd suurte kehadega toimuda aga kuni kümme korda sagedamini, samuti vallandub nende käigus rohkem energiat, kui senised mudelid seda ennustanud on.   Värskelt ajakirjades Nature ja Science ilmunud tööde kohaselt oli meteoorkeha läbimõõt 19 meetrit.  Umbes 27 kilomeetri kõrgusel toimunud plahvatuse käigus vabanes ligikaudu sama palju energiat, kui 500 kilotonnise võimsusega tuumalõhkepea plahvatusel. Eelmise sajandi alguses toimunud Tunguusi katastroofi käigus vabanes erinevate hinnangute kohaselt energiat 10-30 korda rohkem, mille tagajärjel murdusid puud kuni 40 kilomeetri kaugusel epitsentrist. Tšeljabinski meteoorkeha purustused olid tunduvalt väiksemad, kuid lööklaine mõjude läbi sai vigastada rohkem kui 1200 inimest. Ereduse tipul lõõmas meteoorkeha 30 korda eredamini kui Päike, põhjustades nahapõletusi ja vikerkesta kahjustusi.   Teleskoopidega tehtud vaatlustel põhinevate analüüside kohaselt tabavad Tšeljabinski asteroidi suurused kehad planeeti keskmiselt iga 150 aasta tagant. Ent kaugeltki mitte kõiki Maa lähedalt mööduvaid asteroide pole veel märgatud, misläbi valitseb hinnangu osas teatud määramatus. Peter Browni töörühm lähtus USA poolt külma sõja keskel kasutatud tuumaplahvatusi registreerivatest sensoritest ja hilisematest kogu maailma katvast infrahelisid registreerivast võrgustikust, mille eesmärk oli tagada atmosfääris tehtavate tuumakatsetuste lõpetamine.   Salvestusi analüüsides leidis ta kolleegidega 60 atmosfääris plahvatanud asteroidile viitavat signaali. Neist enamik olid signaalide tugevuse kohaselt väikese läbimõõduga, kuid nende seas leidus ka suuremaid kehi. Tehtud ekstrapolatsiooni alusel leidis töörühm, et Tšeljabinski kohal plahvatanud kehaga võrreldava suurusega asteroidid võivad Maad tabada 2-10 korda sagedamini, kui senised analüüsid valdavalt näidanud on. Tulemused viitavad, et lähiminevikus on keskmiselt kümnemeetrise läbimõõduga asteroidid plahvatanud asustamata alade kohal.   Samal ajal on Tšeljabinski väikese mõõduline katastroof ergutanud potensiaalselt ohtlike asteroidide otsimiseks tehtavaid jõupingutusi. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni komitee on juba mitmeid kuid vaaginud erinevaid lahendusi. Seeläbi võib oodata, et järgmisel üldkogul võetakse vastu kaks resolutsiooni, mis hõlmavad endas asteroidide kohta käiva teabe jagamiseks tarviliku rahvusvahelise võrgustiku loomist ning üleskutset maailma kosmoseagentuuridele asteroidide peegeldamiseks tarvilike strateegiate loomiseks.   Samuti on erakapitalil põhineval sihtasutusel B612 plaanis lähetada kümnendi keskpaigaks orbiidile infrapunateleskoop, mille võimuses oleks otsida kuni 150-meetrise läbimõõduga asteroide. Hinnanguliselt on taolise suurusega Maa lähedal tiirlevatest kehadest teada vaid 15-20%.  Projekti autorid loodavad märgata ka väiksemaid kehasid. Ent mõnekümnemeetrise läbimõõduga kehasid tiirleb Päikesesüsteemis miljoneid, millest on katalogiseeritud vaid veidi üle tuhande.   Varajase hoiatussüsteemi loomisega tegelevad ka Hawaii ülikooli astronoomid. Samuti kümnendi keskpaigaks loodavad nad luua süsteemi, mis otsib regulaarselt taevalaotuselt Maa suhtes kiiresti liikuvaid objekte, mille näol võib olla tegu asteroididega. Kuigi lahendus ei pakuks võimalust nende liikumisteekonda mõjutada, võimaldaks see anda sihtmärgiks olevale piirkonnale evakueerimishoiatuse.   Browni töörühma uurimus ilmus ajakirjas Nature. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
