Keelatud linna ehitamiseks rajati kunstlikud jääteed
 Hiina ürikute kohaselt toimetati suurimad Keelatud linna ehitamiseks kasutatud kivitükid kivimurrust ehitusplatsile kunstlikke jääteid pidi. Hõõrdumise uurimisele spetsialiseerunud insenerid leiavad nüüd arvutuste põhjal, et meetod nõudis massiühiku liigutamiseks alternatiividest tunduvalt vähem tööjõudu.   Pea 600 aastat tagasi alustati Pekingi südames Keelatud linna püstitamist, mis hõlmab tänaseks endas pea tuhandet hoonet. Linn toimis keisrivõimu keskusena järgmised viis sajandit. Monumentaalse arhitektuuri tõttu UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud kompleksi sattudes hakkas aga kolme inseneri huvitama, kuidas selle ehitusel kasutatud kivitükid üleüldse ehitusplatsile transporditi. Kivimurrud asuvad linnast kuni 70 kilomeetri kaugusel. Osade kiviplaatide mass küündib samal ajal üle saja tonni.   Kroonikates on küll lühidalt mainitud, et selleks kasutati jääteid, ent seda pole teaduslikult uuritud. Kolmikule tundus meetod kummaline, kuna Hiina kultuuriloos ei esine kujutisi, kus „inimmassid hiiglaslikke kujusid vinnavad“. Hiinlased olid ratta leiutanud juba vähemalt 2000 aasta e.m.a ning elegantsed kodarrattad poleks pidanud olema haruldased ka tuhandeid aastaid hiljem. Peatselt leidsid insenerid, et 15. sajandiks ei ületanud rataste kandevõime 86 tonni. Kunstlike jääteede rajamise eelistamise põhjuste leidmine nõudis täpsemat analüüsi.   Töörühm võttis selles aluseks kirjelduse, mille kohaselt suudeti 123 tonni kaaluv kivikamakas 1557. aastal 70 kilomeetri kaugusel asunud Keelatud linna toimetada 28 päevaga. Arvutustest selgus, et 123 tonni kaaluva kivikamaka palja maa peal kelgul nii kiiresti vedamine oleks nõudnud vähemalt 1500 inimese osalust.   Toonaste ilmastiku tingimuste uurimine kinnitas, et keskmine temperatuur jäi piirkonnas jaanuaris -4°C piirimaile, mis avas ka jääteede kasutamise võimaluse. Jääkirmega kaetud maapinnal oleks kelgule paigutatud kivitükke suutnud horisontaalsel pinnal tõmmata juba 330 meest. Jääkirme õhukese veekihiga katmine langetas näitajat veel kuuekordselt. Kroonikate kohaselt kaevati kivitükkide vedamiseks kasutatud marsruudi äärde teede rajamiseks ja niisutamiseks iga poole kilomeetri tagant kaevud.   Töörühma uurimus ilmus Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
