Maa-sarnaseid planeete võib Linnuteel leiduda kaks miljardit
 Sellel nädalal USA-s toimuval konverentsil esitletud tulemuste kohaselt on Kepleri kosmoseteleskoop leidnud kokku pea 3550 eksoplaneedi kandidaati, millest asub Kuldkihara piirkonnas rohkem kui sada. Tulemusi Galaktikale laiendades võib iga kümnenda Päikese-sarnase tähe ümber tiirelda Maa-sarnane planeet, millele langeb ligikaudu sama palju tähevalgust kui Maale.   Kepleri konverentsil esitletud tulemused toetuvad teleskoobi esimese 34 vaatluskuu vältel kogutud andmetele. Lisakuud on võimaldanud potentsiaalsete kandidaatide sekka lisada peamiselt väiksemaid ja pikema tiirlemisperioodiga planeete. Astronoomid otsivad regulaarselt tähe näivas ereduses toimuvaid muutusi. Planeetide põhjustatud varjutuste kindlaks tegemiseks peavad need tähe eest mööduma mitmeid kordi. Ent paranenud on ka nende otsimiseks kasutatavad meetodid, mis võimaldab planeedisignaale üldisest taustamürast paremini eristada.   Kokkuvõtlikult on seeläbi teadaolevate kandidaatide hulk kasvanud 30% võrra. Neist ligikaudu 600 on seejuures Maast väiksema või võrdväärse raadiusega. Samuti kasvas oluliselt kandidaatide hulk, mis tiirlevad tähest sobival kaugusel, et neilt võiks vedelas olekus vett leida. Umbes neljandik 104'st kategooriasse langevast kandidaadist on Maa läbimõõdust väiksema raadiusega.   Uute kandidaatide hulk võimaldas varasemast usaldusväärsemalt laiendada tulemusi ka tähtedele, mille ümber tiirlevad planeedid Maa vaatevälja ebasobiva tiirlemistasandi tõttu ei satu. Alalhoidliku järelduse kohaselt tiirleb vähemalt 70% põhijada tähtede ümber vähemalt üks planeet ehk Linnuteel leidub neid rohkem kui 140 miljardit. Neist Kuldkihara tunnusele vastavaid võiks hinnangu kohaselt leida sagedamini Linnuteel arvukaima populatsiooniga punaste kääbuste ümbert. Tähest sobival kaugusel tiirleks statistiliselt mõni planeet igas teises süsteemis.   Veidi julgema haritud hinnangu otsustas anda doktorandist Erik Petigura, keda juhendas üks kaasaja tuntumaid planeedikütte Geoffrey Marcy. Koos kaaslastega keskendus Petigura Päikesele sarnaselt rahulikele tähtedele, mida leidus Kepleri vaateväljas umbes 42 tuhat. Loodud algoritm leidis antud valimist Kepleri kogutud andmete seast 16 tuhat tähest mööduvale planeedile viitavat eredusjada. Graafikuid visuaalselt hinnates tuvastas ta kolleegidega 603 planeedikandidaati. Neist kümme vastas eelnevalt seatud Maa-sarnase planeedi tunnustele.   Selleks pidi nende raadius olema Maaga võrdväärne või kuni kaks korda suurem. Samuti pidi neid tabama Maast neli korda vähem kuni neli korda rohkem valgust. Sõltuvalt atmosfäärist oleks seeläbi eeldusi neilt vedelas olekus vett leida. Varjutusmeetodiga märkamiseks ebasobival tasandil tiirlevate planeetide lisamisel leidis Petigura töörühm, et Maast kuni kaks korda suurema raadiusega planeete on lootust leida iga viienda Päikese-sarnase tähe ümbert. Tehtud geomeetrilise analüüsi kohaselt asub vaatlusteks sobival tasandil vaid iga sajas planeedisüsteem.   Nii leidis ta ekstrapolatsiooni läbi, et iga kümnenda tähe ümber tiirleb Maa-sarnane planeet tõenäoliselt Kuldkihara piirkonnas. Arvestades, et Päikese-sarnased tähed moodustavad Linnutee tähepopulatsioonist 10%, võib määratluse alusel ulatuda Maa analoogide hulk kahe miljardini. Hinnangu õigsuse kontrollimiseks lisas Petigura Kepleri toorandmetesse 40 tuhat eredusjada, mida andmeid analüüsivad algoritmid oleksid pidanud planeediks pidama. Meetodit rakendatakse tihti teises andmemahukas füüsikaharus – osakeste füüsikas.   Seega on tulemuste põhjal äärmiselt tõenäoline, et tõeline Maa analoog võidakse leida juba järgnevatel kümnenditel. Omaette küsimus on aga see, kas see võib ennast peita juba Kepleri kogutud andmetes.   Petigura analüüs ilmus Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes. Kepleri konverentsi sessioone on võimalik vaadata NASA kodulehel. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
