Juhtlooma tapmine mõjutab elevantide sotsiaalseid oskusi kümneid aastaid
 Rahvusvaheline töörühm on karja vanemate liikmete hukkumise tõttu vanemliku hooleta jäänud aafrika elevante uurides leidnud, et traumaatiline sündmus jätab elevantide käitumisviisidesse jälje aastakümneteks ja nende reaktsioon potentsiaalsete rivaalide hüüetele on isegi täiskasvanueas minimaalne või puudub sootuks.   Veel kuni 1990. aastateni kasutasid Lõuna-Aafrika Vabariigi pargivahid taraga eraldatud looduskaitsealadel regulaarselt elevantide arvu reguleerimiseks küttimist. Ametnikud pelgasid, et arvukuse tõus viib paratamatult kogu reservaadi hävinguni. Seeläbi oli küttidel kombeks tappa valitud karjades kõik vanemad loomad ja saata 4-10-aastased isendid teistesse parkidesse. Tänaseks on Pilanesbergi rahvusparki viidud isendid saanud ammu täiskasvanuks. Graeme Shannon otsustas kolleegidega uurida, kuidas traumaatiline sündmus loomade arengut mõjutanud on.   Varasemates, küüditamisele järgnenud uurimustes leiti nende käitumismustrites posttraumaatilisele stressile (PTSD) viitavaid jooni. Agressiivset käitumist saatis hormonaalse tasakaalu häiritus. Noorte isaste elevantide käitumine paranes pärast vanemate isaste karja viimist. Aja jooksul hakkasid ka emased looma tavapäraseid paarisuhteid. Ent sarnaselt delfiinidele, inimestele ja primaatidele on sotsiaalne õppimine elevantide seas tavapärane nähtus. Suhtluse kõiki tahke puudutavate oskuste edasiandmine järeltulijatele kestab aastaid.   Shannoni töörühm leidis kinnitust, et hoolimata PTSD'st ülesaamist ei tee elevandid isegi tänapäeval alati olukorrale sobilikke otsuseid. Esimeses katseseerias võrdlesid teadlased otseselt Pilanesbergi elevantide ja katsegrupiks võetud Amboseli rahvuspargi elevantide reageeringut võõraste ja tuttavate liigikaaslaste häältele. Amboseli londilised reageerisid ootuspäraselt – võtsid noori kaitsva rivistuse ja asusid hääleallikat otsima. Orvuks jäänud elevantidest koosnevate perede vastus ärritajale oli aga täielikult juhuslik.   Teises katseseerias mängisid teadlased neile erineva sotsiaalse positsiooniga ja erinevas vanuses liigikaaslaste hääli. Sarnaselt esimesele katsele ei suutnud Pilanesbergi elevandid juhtiva vana emaslooma hüüdu ohutumate võõraste noorloomade omadest eristada. Seevastu moodustasid Amboseli rahvuspargis elavad pered potentsiaalselt nende territooriumit ähvardava alfa-emase häält kuuldes ründerivi ning asusid aktiivselt õhku nuusutama ja vastast otsima.   Seeläbi on töörühm äärmiselt kindel, et küüditamine kaotas Pilanesbergi perede kollektiivsest teadmispagasist olulise killu. Viimane võib mõjutada nende enda edu järglaste saamisel ja nende üleskasvatamisel. Eelnevates töödes on lisaks leitud, et vanemate juhtemastega karjades on ka rohkem noorloomi.   Samas tasub märkida, et kunagi pargivahtide poolt kasutatud ohjamismeetodit pole ametlikult nende arsenalist eemaldatud. Seeläbi võib töö juhtida tähelepanu tõdemusele, et kaitsmispingutustel ainult arvukusest juhindumine võib viia ettenägematute tulemusteni. Ent isegi pargivahtideta on elevandid kasvava vandliluu nõudluse valguses suuremas ohus kui kunagi varem.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Frontiers in Zoology. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
