Inimesed näivad grupiliikmeina ahvatlevamad kui üksi olles
 Inimesi peetakse ahvatlevamaks, kui nad on osa grupist, mitte üksi. Põhjuseks inimeste kalduvus teha grupiliikmete näojooni vaadates üldistusi. Seega tunduvad ka gruppi kuuluvate inimeste näod üsna tavapärased. Kui keskpärast väljanägemist peetakse muidu ehk igavaks, siis ilu üle otsustamisel see nii pole, vahendab Natureworldnews.com.   California ülikooli psühholoogi Drew Walkeri sõnul mõjuvad keskpärased näod sageli just kaunimalt, kuna üldpilti häirivad ebakorrapärasused jäävad üldistuste  puhul kõrvale. See on nagu Tolstoi perekond, kus inimesed on kõik ühtmoodi ilusad, aga inetu saab igaüks olla omal moel.   Teadlasi huvitas kas keskpäraste nägude atraktiivseks pidamine ja grupiliikmete üheks tervikuks üldistamine võimendab seda efekti, et grupis tunduvad inimesed ilusamad. Selleks korraldati viis katset, milles osales üle 130 tudengi.    Osalejatele näidati pilte 100 inimesest, kelle puhul tuli katseisikutel hinnata nende ilu. Vahel oli hinnatav isik grupipildil koos kahe kaaslasega, teine kord aga üksi.   Üldise tendentsina hinnati nii piltidel olevaid mehi kui naisi ilusamaks, kui nad esinesid koos kaaslastega. Nii tõstis grupis esinemine isiku atraktiivsushinnangut 49 protsendilt 51 protsendini. Teadlaste sõnul on efekt küll väike, kuid sageli võib ka väike erisus määravaks saada.   Mitme teise katse käigus tuli välja, et efekti saavutamiseks ei pea isik olema ühel grupipildil koos teistega. Piisab ka näiteks üksikute portreede 4, 9 või 16 kaupa kollaaži sättimisest. Ka sellisel puhul sai teistega kõrvuti esinev pilt rohkem punkte kui üksi vaadeldu.   Teadlased teevad siit järelduse, et kui keskpärane tundub ilusam, sest ebakõlasid põhjustavad jooned jäävad üldistades kõrvale, siis võidavad sellest kõige rohkem inimesed, kel on silmatorkavad erinevused. Näiteks kui ühes seltskonnas on koos väga väikeste ja väga suurte silmadega inimene, siis on nende keskmisena tajutav ilu kokkuvõttes suurem kui üheskoos esinevad inimesed, kes on välimuselt üsna sarnased.    Vastav artikkel ilmus ajakirjas Psychological Sciences. 
