Ajurakkude pärilikkusaines esineb tihti variatsioone
 Iga raku geenipagas  pole täpselt samasugune – teatud geenidest võib rakuti leiduda lisakoopiaid, osa pärilikkusainest võib olla hoopis kustunud või on transposonid oma asukoha vahetusega algset geenijärjestust muutnud. Värske töö kohaselt leidub taolisi muutusi eriti ohtralt ajurakkudes, mis võib osaliselt selgitada rakupopulatsiooni suurt varieeruvust.   Geneetilise koodi järjestamiseks kasutatavad meetodid on järjest paranenud. Selle alguspäevil pidid teadlased võtma huvialuses koes aluseks suure rakupopulatsiooni ja usaldusväärse tulemuse saamiseks loetud järjestused keskmistama. Meetod kaotas seega üksikud erinevused, mis rakuti esineda võisid. Viimasel kümnendil on aga järjest enam saadud kinnitust, et pärilikkusaine kopeerimisprotsess pole veatu. Eriti palju näib geneetiline kood erinevat neuronite lõikes, mis on andnud ainet hüpoteesiks, et see tõstab inimaju funktsionaalset mitmekesisust.   Ajakirjas Scienceilmunud töö annab põhjendatud spekulatsioonideks uut alust. Ira Halli ja Fred Cage'i töörühm kasutas inimeste üksikute neuronite pärilikkusaine järjestamiseks kahte erinevat meetodit. Samuti uurisid nad lisaks indutseeritud pluripotentsetest tüvirakkudest kasvatatud neljakümnele neuronile kolmelt varalahkunud noorelt täiskasvanult pärinevat 110 ajurakku.   Nii leidsid nad, et 41%'s inimestelt pärinevates rakkudes oli vähemalt korra tehtud DNA lõigust lisakoopia või oli osa materjalist kustatud. Lõikude pikkus oli 2,9-75 miljonit aluspaari, võrdluseks arvatakse, et kogu inimgenoom koosneb 3200 miljonist aluspaarist. Pärilikkusaine kustutamine leidis aset keskmiselt kaks korda sagedamini kui DNA lõigust lisakoopia tegemine. Tervet kromosoomi mõjutanud muutusi oli toimunud aga siiski suhteliselt harva – vaid kolm korda.   Samalaadsetele tulemustele jõudsid nad ka katseklaasis kasvatatud ajurakke uurides. Neljakümnest rakust 13's esines sellele ainulaadseid muutusi. Teadlased leidsid samas, et need pidid toimuma neuronite diferentseerumise käigus. Rakukultuuri eelkäijates taolisi erinevusi ei esinenud. Viimane annab töörühma hinnangul mõista, et inimeste ajurakkudes nähtud muutused ei olnud tingitud lihtsalt vananemisest.   Samal ajal jääb veel ebaselgeks, kas taolised muutused mõjutavad otseselt ka geenide avaldumist ja valkude sünteesi. Selle uurimise tarbeks peaksid teadlased paralleelselt genoomi järjestamisega võtma vaatluse alla ka rakus leiduvad RNA- ja valgumolekulid. Viimane on aga suhteliselt keerukas ettevõtmine. Nähtuse reaalsuse korral panustaks see aga kaudselt rakutasandil inimeste olemuse kujunemisse ja mõjutaks neuroloogiliste haiguste tekkeriski.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas  Science . Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
