Uue liigi tekkeks piisab vähestest geenimuutustest
 Priit Ennet Elusloodus on hästi mitmekesine ja uusi liike tekib ajapikku juurdegi. Ameerika teadlaste värske uuring aitab paremini mõista, mis juhtub siis, kui üks liik kaheks lahkneb ja just nii need uued liigid ju tekivadki.   Chicago ülikooli bioloog Marcus Kronforst kõrvutas Kesk-Ameerikas elavate liblikate genoome. Kaks neist liikidest on evolutsioonilises mõttes teineteisest lahknenud veel üsna hiljuti, umbes poole miljoni aasta eest. Selgus, et neil kahel uuel liigil on genoomis omavahelisi erinevusi ainult mõnes väga üksikus kohas. Kogu genoomi peale ainul kaheteistkümnes kohas.   Suurem osa neid väheseid genoomikohti on seotud tiivamustriga, mis on liblikate jaoks üpris tähtis tunnus, sest määrab paljuski seda, kes kellega paaritub ja järglasi saab. Need kaks liiki võivad küll omavahel järglasi saada ja mõnikord saavadki, sest elavad teineteise kõrval, aga seda tuleb siiski harva ette, sest tiivamustrid – need väheste genoomipiirkondade määratud tunnused – on liiga erisugused.   Kronforst vaatles sinna kõrvale veel kolmanda liblikaliigi genoomi. See kolmas liik oli neist eelmistest eraldunud kolm korda varem – umbes poolteist miljonit aastat tagasi. Kolmanda liigi genoomis oli teistega võrreldes erinevusi lausa sadades eri kohtades. Ehkki arvestades seda, et kolmas liik oli lahknenud ainult kolm korda kaugemas minevikus, oleks neid erinevusi võinud olla ainult korda rohkem ehk 36's kohas.   Kronforst teeb ajakirjas Cell Reports üldistava järelduse, et liikide lahknemine toimub kahes järgus. Esimeses järgus tekivad erinevused mõnede üksikute tähtsate geenide vahele, mis seavad uue liigipiiri paika. Kui uus piir on juba piisavalt kindel, et liikide taassegunemist ei toimu, siis teises liigitekke järgus hakkab omavahelisi erinevusi juba rohkem ja kiiremini juurde tulema.   Kas aga lood on nii ainult liblikatel või ka teistel olenditel? See jääb esialgu lahtiseks.   Vaata veel: Evolution of New Species Requires Few Genetic Changes (ScienceDaily) 
