Astronoomid leidsid kaugeima teadaoleva galaktika
 Astronoomid on Hawaiil asuvat Kecki teleskoopi kasutades leidnud vanima teadaoleva galaktika, millest lähtuv valgus asus Maa suunas teele juba 700 miljonit aastat pärast Suurt Pauku. Tänaseks asub z8_GND_5296 Maast ligikaudu 30 miljardi valgusaasta kaugusel.   Valguse liikumiskiirus on lõplik. See võimaldab heita pilgu juba miljardeid aastaid tagasi aset leidnud sündmustele ning saada seeläbi aimu universumi nooruspäevist. Teleskoopide poolt nähtava valguse Maa suunas teele saatmise aega ja seda teinud objekti kaugust on võimalik hinnata punanihkeks kutsutava nähtuse alusel. Universumi paisumise tõttu muutub valguse lainepikkus oma teekonna vältel üha pikemaks ja punakamaks. Valgusosakeste algne lainepikkus on neid kiiranud vesiniku aatomite valguse uurimise läbi juba aastakümneid teada olnud, misläbi on võimalik nihet täpselt kindlaks teha   Üha kaugemate galaktikate leidmine on aga paraku aeglustunud. Valguse lainepikkus on juba liialt välja veninud, et tavalised nähtava valguse spektriosas töötavad teleskoobid Hubble'i kosmoseteleskoobi poolt leitud võimalike uute kandidaatide olemasolu kontrollida suudaks. Appi tulevad uue põlvkonna infrapunakaamerad, nagu Kecki observatooriumis asuv MOSFIRE. Steven Finkelsteini töörühm võttis sellega vaatluse alla 43 galaktikakandidaati.    Ent isegi põhjaliku analüüsi järel suutsid nad usaldusväärselt eristada vaid ühe galaktika vesiniku aatomite elektronide madalamale orbitaalile kukkumise tulemusena kiiratud valgust. Kuid samas leidsid astronoomid, et selle punanihe on 7,51. Seega võttis z8_GND_5296'lt pärineval valgusel Maani jõudmine aega ligikaudu 13,1 miljardit aastat. Arvestades universumi paisumist on galaktika tänaseks nihkunud umbes 30 miljardi valgusaasta kaugusele. Seni kaugeima galaktika punanihe oli 7,22, mil vanim teadaolev gammasähvatus toimus 70 miljonit aastat varem.   Veelgi kaugemate sündmuste vaatlemist muudab raskemaks reionisatsiooni poolt seatav piir. Universum oli 379 tuhat aastat pärast Suurt Pauku piisavalt jahe, et elektronid ja prootonid said neutraalseid vesiniku aatomeid moodustada. Nähtaval valgusel on nendest koosnevatest pilvedest aga pea võimatu läbi tungida. Piisavalt kiirgust elektronide prootonite küljest taas lahti rebimiseks leidus kosmoses alles pärast esimeste tähtede ja galaktikate moodustumist. Seeläbi võib ka töörühma ebaedu rohkemate Lyman-alfa joonte avastamisel olla märgilise tähendusega.   Töörühm ise lootis leida kokku kuus spektrijoont, mistõttu peavad nad võimalikuks kahte seletust. Reionisatsioon võttis seni arvatust kaugem aega või ahmisid noored galaktikad endasse neutraalset gaasi oodatust kiiremas tempos, varjutades seega tähtede poolt kiiratava valguse. z8_GND_5296 puhul leidsid nad, et igal aastal tekib selles tõepoolest rohkem kui sada korda rohkem tähti kui tänapäeval Linnuteel. See võib aga viidata, et juba toonases keskkonnas leidus küllaldaselt tähtede moodustumist soodustavaid heeliumist raskemaid elemente.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Nature. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
