Teadaolevate eksoplaneetide hulk ületas tuhande
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Eksoplaneetide avastamine on viimastel aastatel muutunud üha tavapärasemaks sündmuseks. Üleeile ületas Päikesesüsteemi-väliste planeetide entsüklopeediasse tehtud sissekannete hulk maagilise tuhande piiri.   Kuigi Päikesesüsteemist väljaspool asuvate olemasolu üle on arutletud juba 16. sajandist peale,  kinnitati neist esimeste olemasolu alles 21 aastat tagasi. Seejuures osutus see hilisemate leidude valguses küllaltki ebatüüpiliseks – kahele planeedile andis elu supernoovaplahvatus, mis hakkasid tiirlema sama plahvatuse käigus tekkinud pulsari ümber. Järgmine planeet leiti alles kolm aastat hiljem. Ent sellest ajast peale on uute eksoplaneetide avastamise kiirus tõusnud 50-100 planeedini aastas.   Leitud planeetide hulk on juba piisavalt suur, et saada ekstrapolatsiooni läbi aimu Linnuteel leiduvate planeetide hulgast ja tüüpidest üldisemalt. Esimesed hinnangud oleks tõenäoliselt ületanud isegi Giordano Bruno kõrgemaid ootusi. Küllaltki tõenäoliselt leidub iga kümne tähe kohta vähemalt 17 planeeti. Iga kuuenda tähe ümber võib tiirelda Maa-suurune planeet. Viimane märgib paradigma muutust – on selge, et väiksemaid ja kiviseid planeete leidub Jupiteri-suurustest gaasihiidudest rohkem. See on võimalikuks saanud tänu parematele tehnilistele võimalustele.   Planeetide perioodilisustabel. PHL @ URP Arecibo Viimasel ajal on vaatevälja avardanud selle aasta augustis tegevuse lõpetanud Kepleri kosmoseteleskoop. Kuigi selle arvele saab kirjutada veel pelgalt 156 kinnitatud eksoplaneeti, ootavad enda olemasolu kinnitamist veel rohkem kui kolm tuhat kandidaatplaneeti. Väikseima Kepleri poolt kogutud andmeid läbikammides avastatud planeedi läbimõõt on väiksem isegi Merkuuri omast.   Rohkem kui 130 eksoplaneeti leidnud HARPSi spektrograaf on piisavalt tundlik isegi Maa massiga planeetide leidmiseks. Piiranguks on pigem tähe loomulik aktiivsus kui instrumendi lahutusvõime. HARPSi tundlikkust saab sageduskammideks kutsutavate seadmetega veelgi tõsta. Ent järgmise plahvatusliku kasvu inimkonnale teadaolevate eksoplaneetide hulgas peaks tooma parimal juhul 2018. aasta oktoobris orbiidile lennutatav James Webbi nime kandev kosmoseteleskoop. Seeläbi võib kümne tuhande eksoplaneedi piir täituda märgatavalt kiiremini kui tuhande planeedi.   Kuid kõigele vaatamata on Maa täpne analoog jäänud veel leidmata. Vedelas olekus vee olemasoluks tähest õigel kaugusel tiirlevaid planeete on küll leitud, ent nende mass ja raadius pole mõlemad Maa omaga ühtinud. Kuid isegi siis oleks äärmiselt raske kinnitada, et neilt elu leida võib. Elule viitavate gaaside nagu metaani ja vaba hapniku olemasolu kontrollimine nõuab pikaajalisi vaatlusi nii tähe radiaalkiiruse mõõtmist kui varjutusmeetodit rakendavate teleskoopidega. Protsessi võiks taas kiirendada James Webbi teleskoop.   Paremate ekstrapolatsioonide tegemine nõuab aga laiema vaateväljaga teleskoope. Selle tarbeks viiakse 2017. aastal orbiidile Ameerika Ühendriikide kosmoseagentuuri TESS-teleskoop. Ent samal ajal ei tasu väiksemaid kollektiive maha kanda. Näiteks teadaolevate eksoplaneetide arvu tõstis 1010'ni just vähemtuntud WASPi töörühm.   Vaata veel:  Päikesesüsteemi-väliste planeetide kataloog 
