Supernoovade eredust võivad tõsta magnetarid
 Astronoomid leiavad kahe üliereda supernoova jälgimise tulemusena, et haruldaste, tavapärastest täheplahvatustest kuni sada korda kirkamate sündmuste energiaallikaks ei pruugi olla tavapärased tuumareaktsioonid, vaid hoopis pöörlevad ülitugeva magnetväljaga neutrontähed – magnetarid.   Tavapäraste supernoovade tekkepõhjused on üldjoontes selged olnud juba kümneid aastaid. Kõige sagedamini ei suuda termotuumareaktsioonide käigus vabaneva kiirguse rõhk enam 10-20 Päikese massiga raskuste tähtede puhul kergesti põletatava tuumakütuse lõppemisel gravitatsiooni mõju tasakaalustada. Tähe tuum tõmbub kokku neutrontäheks, mil selle tulemusel toimuva raskemate elementide sünteesi käigus vallanduv energia paiskab tähe välimised kihid avakosmosesse. Sünteesitud radioaktiivsed elemendid hakkavad seejärel taas pikkamööda valgust kiirates lagunema.   Arvatakse, et ülimassiivsete, Päikesest rohkem kui 140 korda suurema massiga tähtede puhul tuleb tõenäoliselt mängu eksootilisem mehhanism. Tähe sisemus muutub niivõrd kuumaks, et selles hakkavad spontaanselt tekkima elektronide ja nende antiosakeste paarid. Selleks kuluv energia vähendab ootamatult kiirgusrõhku, misläbi hakkab tuum kokku tõmbuma. Seetõttu eksponentsiaalselt kiirenev termotuumasüntees põletab kogu tuumakütuse varu ära loetud sekundite vältel. Arvutuste kohaselt paistavad nii võimsad plahvatused miljardite valgusaastate kaugusele.   Kuid vaatamata pool sajandit tagasi paika seatud teoreetilisele mehhanismile teatati esimese ennustatud eredusele vastava supernoova vaatlemisest alles üle-eelmisel aastal. SN 2007ib'ks nimetatud supernoova eredus langes samas tempos, mis oli iseloomulik just paari-ebastabiilsus supernoovale. Paraku avastati see alles oma ereduse tipul, mis ei võimaldanud selle oletatavas olemuses täielikult kindel olla. Ülimassiivsete tähtede plahvatuse käigus ilmaruumi paisatud materjal aeglustab valguse kantava energia vaatlejani jõudmist kindlal määral.   Astronoomid leidsid aga hiljuti kaks uut sarnaselt ülieredat, Maast vastavalt 1,6 ja 10 miljardi valgusaasta kaugusel asuvat supernoovat. Ent vastupidiselt ennustustele saavutasid need oma maksimaalse ereduse loetud kuude vältel, saates Maa suunas paari-ebastabiilsus supernoovadele ebaiseloomulikku sinakat valgust. Seda arvutimudelitega saadud tulemustega kõrvutades leidis töörühm, et see sarnaneb pigem neutrontähtede poolt köetava ülikuuma plasma poolt kiiratava valgusega.   Töörühm oletab seetõttu, et PTF 12dam ja PS1-11ap'ina tuntud supernoovad omandasid oma ereduse plahvatuse käigus tekkinud magnetari käe läbi. Selle jaoks oleks nende tähtedest eelkäijad pidanud olema mitte pelgalt keskmisest massiivsemad, vaid ka kiiresti pöörlema. Kokku tõmbudes hakkasid need sarnaselt iluuisutajatele veelgi kiiremini pöörlema. Sündinud magnetari magnetväljad pakkusid omakorda suurepärast mehhanismi kineetilise energia neutrontähte ümbritsevale pilvele andmiseks. Stsenaariumile viitavaid märke on leitud ka SN 2007ib valguse analüüsimisel.   See annab omakorda mõista, et SN 2007ib paari-ebastabiilsus supernoovana käsitlemine võis olla ennatlik. Kahtluste paikapidamisel peavad need taas leppima vaid oma paberil või arvutimudelites eksisteerimisega. Praktilisemalt tähendab see autorite hinnagul, et paari-ebastabiilsus supernoovad on äärmiselt haruldased ning neid leidub kümne tuhande supernoova kohta vähem kui üks.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Nature. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Viimati muudetud: 21/10/2013 23:10 
