Eestlaste lapsepõlve meenutab metsmaasikamaitse
 Piret Pappel Heinakõrsi on kõik närinud ja ilmselt on meeles ka suve esimeste metsmaasikate lõhn ning maitse. Lisaks nendele söövad Eesti lapsed veel kümneid erinevaid looduslikke taimi, näitas Eesti Kirjandusmuuseumi teaduri ja Maaülikooli doktorandi avaldatud uurimus.   Eestlaste rahvapärimuse kogud on rikkalikud, kuid suur osa uurimustest keskendub talupojakultuurile, mis jääb 20. sajandi esimestesse kümnenditesse, kirjutab Piret Pappel Tartu Ülikooli teadusportaalis Novaator.   Seevastu lähimineviku söömisharjumuste, sealhulgas metsataimede toiduks tarvitamise kohta on teada väga vähe, kuigi talurahvast on saanud linnarahvas, kelle side loodusega on kõvasti muutunud.   Raivo Kalle ja Renata Sõukand said inspiratsiooni Poola etnobotaanikutelt, kes hakkasid kohalikelt taimeteadlastelt uurima, milliseid looduslikke taimi nemad korjavad ja söövad. Kalle ja Sõukand täiendasid poolakate küsimustikku ja hakkasid seda kaks aastat tagasi levitama Eesti loodusteadlaste postiloendites.   Lisaks botaanikutele huvitasid neid ka teised bioloogid ja apteekriks õppinud inimesed. Vastajate hulka sattus ka neid, kel polnud mingit loodusteaduslikku haridust. Kokku said teadlased üle 250 vastuse. Vastajad olid sündinud ajavahemikul 1930ndatest kuni-1990ndateni, kuid nende vastustes polnud olulisi erinevusi. Vastajate tuumik oli sündinud seitsmekümnendatel.   Tuli välja, et loodusteadusi õppinud inimesed nimetasid toidutaimedena 137 eri taime, millest 118 oli määratud liigini. See on ligikaudu 6 protsenti kõigist Eestis leiduvatest looduslikest taimeliikidest.   Kui vanarahvas sai metsast toidulauale täiendust rasketel aegadel ja kevadel talviste varude lõppedes, siis kaasajal süüakse looduslikke toidutaimi pigem maitserikastamiseks kui nälja peletamiseks. Looduslikud söödavad taimed olid sellest hoolimata väga menukad. Keskmine küsimustikule vastaja oli söönud või maitsnud paarikümmet taimeliiki. Rekord oli 49 liiki.   Salatisöömine üha populaarsem Kõige tüüpilisemad ja levinumad toidutaimed olid kõikvõimalikud marjad, mida söödi niisama ilma töötlemata või keedeti moosiks. Moosikeetmise kõrgaeg oli kaheksakümnendatel. Pärast seda hakati eelistama toormoose ja marjade sügavkülmutamist.   Erinevaid taimi kasutati ka suupistetena ja jookide valmistamiseks. Paljudes peredes joodi kase- ja vahtramahla. Näksidena on söödud nii kõigile teada jänesekapsast kui näritud lihtsalt heinakõrsi, aga ka näiteks noori kase- ja vahtrapungi ning lepaokste säsi.    Lapsena oleme maitsnud paljusid liike. Näiteks meenutati vähemalt ühel korral kannikeseõite söömist ja lillepeenras kasvanud flokside õienektari imemist. Väga tuntud on sireli õnneõite söömise komme.   Roheliste taimede salatina kasutamine levis Eestis siis, kui hakati matkima mõisasakste peeneid kombeid. Salatisöömine muutus tavaliseks alles 1930ndatel ja see on üha menukam. Uuringus osalejad nimetasid kokku 21 salatiks kasutatud looduslikku taime – erinevaid laukusid, ristikuid, naati.   Looduslike taimede lehti kasutatakse laialdaselt liha ja kartuliga keedetud suppides.  Samas on supitaimedena kasutatud taimede liigirikkus võrreldes varasema ajaga vähenenud. Varem lisati taimi jahusuppidele ja arhiiviandmete põhjal kasutati selleks 25 taimeliiki, nüüd märgiti vaid kaheksa liigi kasutamist.   Üha vähem kasutatakse ka looduslikke maitsetaimi. Nende arv on arhiiviandmetega võrreldes langenud 18 liigilt kümnele. Kadunud maitsetaimi kasutati varem enamasti kodustes vorstides või maitsestati alkohoolseid jooke.   Muutustest hoolimata on eestlased jätkuvalt taimeusku. Praegu katsetavad paljud enda jaoks uusi salatitaimi. 1970ndatest saati oli mitukümmend aastat moetaimeks võilill, millest tehti võilillesiirupit ehk "võilillemett". Huvi looduslike taimede vastu näitab ka see, et kõikvõimalikud taimemäärajad ja taimetoidu-kokaraamatud jõuavad enamasti müügiedetabelitesse.   Uurimus ilmus ajakirjas Botanical Journal of the Linnean Society. 
