Šimpansid hoiatavad üksteist ohtudest täie teadlikkusega
 Priit Ennet Kui loomad märkavad ohtu, siis tõstavad nad tihti hädakisa. Nii teavad ka teised liigikaaslased ohtu vältida. Üldlevinud on arusaam, et loomad ei tõsta kisa mitte seepärast, et neil oleks selge tahe teisi hoiatada, vaid pigem väljendavad nad sellega oma vahetut hirmu või ehmatuse emotsiooni, mida liigikaaslased oskavad ka ohusignaalina tõlgendada.   Teadlased kipuvad nii arvama, sest nad eelistavad olla oma arvamustes ettevaatlikud ja mitte omistada loomadele liiga kergekäeliselt liiga inimlikke omadusi. Aga nüüd näitab Inglise teadlaste tehtud uurimistöö, et vähemalt sellised inimesele väga lähedal seisvad loomad, nagu šimpansid, siiski vist tõesti täiesti teadlikult informeerivad teisi šimpanseid hädaohust.   Katie Slowcombe ja Ann Shale Yorki ülikoolist vaatlesid Ugandas looduses elavaid šimpanseid. Nad kirjutavad ajakirjas PLOS ONE, et šimpansite ohuhüüetes võib märgata mitmeid tahtliku kommunikatsiooniakti tunnuseid.   Teadlased lasksid ahvide lähedusse lahti liigutava tehismao ja asusid jälgima, mida ahvid teevad. Tuli välja, et ahvid tõid ohuhüüde üle keskmise sagedamalt kuuldavale siis, kui läheduses sattus olema keegi niisugune ahv, kellega nad said hästi ja sõbralikult läbi. Teisest küljest, kui läheduses oli korraga terve rühm ahve, olgu siis suuremad või väiksemad sõbrad, siis ikkagi kestsid hüüded seni, kuni kõik rühmaliikmed olid väljaspool hädaohtu.   Slowcombe ja Shale järeldavad neist hüüete ajalise jaotuse ja ahvide ruumilise paiknemise vahelistest seostest, et šimpansid tõepoolest püüavad liigikaaslasi teadlikult ohust hoiatada, mitte ei väljenda lihtsalt oma vahetuid emotsioone.   Vaata veel: Chimpanzees: Alarm Calls With Intent? (ScienceDaily) 
