Iidsed koopakunstnikud võisid olla naised
 Toimetaja Piret Ehrenpreis   USA Pennsylvania ülikooli arheoloog Dean Snow on lähemalt uurinud kaheksa koopa maalinguid Hispaanias ja Prantsusmaal ning jõudnud järeldusele, et kunagi võisid nende autoriteks olla naised. See pöörab pahupidi senised seisukohad, mille järgi tegid koopamaalinguid mehed, vahendab National Geographic.  Pennsylavania ülikooli arheoloogid tegid oma järedused pärast käejäljendite teatud sõrmede pikkuste suhte mõõtmist. Nende järgi võiks pidada pea kolmel neljandikul puhkudest maalingute autorites naisi.  Arheoloogid on leidnud koopamaalingute juurest üle maailma sadu käejäljendeid. Kuna aga maalingud kujutavad enamasti jahitavaid saakloomi, siis tehti siit ka kohe järeldused, et piltide autoriteks on meeskütid. Maalimise eesmärgiks peeti sel juhul jahiõnnega seotud rituaale.  Pennsylvania ülikooli teadlased leiavad aga, et naistel võis olla jahirituaalidega samavõrd pistmist, sest just nemad olid need, kes pidid sageli kütitud loomad laagripaika vedama. Seepärast oli jahiõnn ka neile tähtis.   Teadlasd alustasid kõnealust uuringut juba enam kui kümne aasta eest. Täpsemalt oli ajendiks briti bioloogi John Manningu uuring, mis tõi välja, et naiste nimetissõrm ja sõrmuse sõrm on umbes ühepikkused. Meeste puhul on aga nimetissõrm neljandast sõrmest märgatavalt pikem. Käejälgi on leitud nii Argentina, Aafrika, Borneo kui Austraalia koobastest. Kõige silmapaistvamad jäljed pärinevad aga 12 000-14 000 aasta vanustest koobastest Lõuna-Prantsusmaal ja Põhja-Hispaanias.  Kõnealuse uuringu jaoks õnnestus mõõta üle 32 selgelt piiritletud käejälje parameetrid. Neist 16 pärinesid El Castillo koopast Hispaanias, kuus Gargase koobastest ning viis Pech Merle koopast Prantsusmaal.  Vanasti oli naiste ja meeste käte erinevus suurem Teadlased koostasid  Euroopa päritolu inimeste käte parameetrite põhjal algoritmi. Selles oli kasutatud nii sõrmede pikkust, käte pikkust, nimetissõrme ja neljanda sõrme pikkuste suhet, samuti nimetissõrme ja väikse sõrme pikkuste suhet. Vastav algoritm ütles, kas käejälg kuulub mehele või naisele. Kuna aga neis mõõtmeis esineb tänapäeval teatud kattuvusi, siis pole algoritm siiski ülemäära täpne, andes kaasaegsete näidete põhjal õige tulemuse üksnes 60 protsendil puhkudest.  Teadlaste õnneks ilmnesid aga koopaist leitud käejäljendite puhul palju selgemad soolised erinevused. Nii oli sealsete jälgede analüüsil oluliselt täpsem tulemus. Selgus, et 32 käejäljest vastas 24 ehk kolm neljandikku naiste käe parameetritele.   Poisid või naised? Siiski on mitmed teised eksperdid tulemuste suhtes skeptilised. Alaska ülikooli Evolutsioonibioloog R. Dale Guthier on teinud samalaadse analüüsi, kuid vaadelnud peopesa ja pöidla laiust. Tema andmeist jääb pigem mulje, et käejäljed kuuluvad enamalt jaolt teismelistele poistele.   Tema hinnangul võisid koopad pakkuda huvi just noortele poistele. Ka joonistuste sisu võib viidata nende mõttemaailmale – alasti naised ja hirmsad loomad.   Siiski leidub ka teadlasi, kes usuvad pigem Pennsylvania ülikooli hiljutisi tulemusi. Viidates sellele, et koopajoonistustega võisid tegeleda šamaanid, kes paljudes ühiskondades võisid olla just nimelt naised.  Siiski tekitavad uued andmed veel küsimusi, kas käejäljed tähendavad ikka, et ka ülejäänud joonistuste autoriks olid naised. Või kas käeanalüüsid peaksid paika ka siis, kui tuleks välja, et joonistuste taga pole mitte inimesed, vaid hoopis neandertallased.  Vastav uuring ilmus ajakirjas American Antiquity.
