Tavapärane temperatuur ületab seniseid ekstreemume sajandi keskpaigaks
 Jaapani ja USA teadlased on koostanud prognoosi, mis annab aimu, millal keskmine õhutemperatuur huvialuses piirkonnas esimest korda püsivalt senist loomulikku muutlikkust ületab. Mil teatud troopikas asuvad piirkonnad peavad uue kliimaga kohanema juba 2020. aastaks ja maailm keskmiselt sajandi keskpaigaks, siis Eestil on aega umbes 2065. aastani.   Senistes tuleviku kliimat käsitlevates töödes on peamiselt keskendutud küsimusele, kui palju maailma keskmine õhutemperatuur teatud ajahetkeks tõuseb. Keskkonnaküsimustega seotud suurte andmehulkade analüüsimisele keskendunud Camilo Morano otsustas läheneda sellele teisest küljest. Koos kaaslastega selgitas ta välja ajahetke, millal tuleviku kõige külmema aasta keskmine õhutemperatuur esimest korda dokumenteeritud mineviku kõrgeima keskmine temperatuuriga aasta oma ületab. See tähistaks ajahetke, mil piirkond uute kliimanormidega harjuma peaks.   Prognoos põhineb 39 hetkel täpseimaks peetaval kliimamudelil, mille tulemused avalikkusele kättesaadavad on. Mudelite loomises on osalenud tosinas erinevas riigis asuvat 21 kliimakeskust. Analüüsiks jagas töörühm maailma tuhande ruutkilomeetri suurusteks tükkideks ja vaatas, kuidas temperatuur neis kahe erineva stsenaariumi korral muutub. Esimeses jätkataks kasvuhoonegaaside atmosfääri paiskamist senises tempos, mil alternatiivselt hakataks emissioone juba lähiajal jõuliselt kärpima.   Koondanalüüsi kohaselt peab uue normiga esimesena harjuma troopika. Nii ületab Indoneesias asuvas Manokwari linnas juba 2020. aastast madalaim aasta keskmine õhutemperatuur püsivalt viimase 150 aasta kõrgeimat õhutemperatuuri. Nähtuse tingib kliimavöötmele omane väike muutlikkus. Keskeltläbi peavad troopika asukad kõrgema õhutemperatuuriga harjuma 2038. aastaks. Eelnevalt on leitud, et sealne liigiline mitmekesisus on muutuste suhtes äärmiselt tundlik. Kahepaiksete ja sisalike kehatemperatuuri reguleerimise võimekus on piiratud.   Loomuliku muutlikkuse ületamise aeg. Morano et al./Nature Ülejäänud maailm kogeb püsivaid muutusi keskmiselt 2047. aastaks, standardhälbe suurune eksimisvõimalus on 14 aastat. Emissioonide stabiliseerumise korral lükkub tähtaeg ligikaudu 22 aasta võrra tulevikku. Kuigi ajaperiood ei pruugi pikana tunduda, pakuks see hädavajalikku lisaaega muutustega kohanemiseks. Ent selle eelduseks oleks, et süsinikdioksiidi kontsentratsioon jääb alla 538 osakese miljoni osakese kohta. Eesti asukoht on suhteliselt hea – tavapärane temperatuur ületab seniseid ekstreemume ligikaudu 2065. aastaks.   Lisaks temperatuurile võttis töörühm vaatluse alla ka näiteks pinnaaurustumise, sademete hulga ja ookeani happelisuse. Nii selgus, et viimane ületas ajaloolisi piire juba viis aastat tagasi.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Nature.Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
