Triatleedid tunnevad vähem valu
Toimetas Katrin Sak Hiljutine Iisraeli teadlaste poolt läbiviidud uuring näitab, et triatleedid tunnevad vähem valu kui ebaregulaarselt treenivad inimesed. Kui edasised tööd kinnitavad, et sellise võime aluseks on intensiivne treening, võiks see avada uusi viise kroonilise valu käes kannatavate inimeste ravis.   Traitleedid treenivad ja võistlevad kolmel vastupidavust nõudval spordialal: ujumises, jalgrattasõidus ja pikamaajooksus vahepeal puhkamata. Tel Avivi Ülikooli teadlased otsustasid uurida selliste võimete tagamaad. Uuringu tulemused avaldati ajakirjas PAIN. Selgus, et triatleedid hindasid valu hoopis madalamas skaalas ja talusid seda ka pikemat aega kui kontrollgrupi indiviidid. Selliste erinevuste taga peituvad nii füsioloogilised kui ka psühholoogilised tegurid, pakkudes seletust küsimusele, kuidas triatleedid suudavad end nii kõrgel tasemel pingutust nõudval spordialal teostada.    Uuringu läbiviimiseks vaadeldi 19 triatleeti ja 17 kontrollindiviidi. Triatleetide tase võimaldas neil läbida aastas kaks või enam triatlonivõistlust, sh ka nn Ironmantriatloni, kus ilma pausi tegemata tuleb ujuda 2.4 miili (ca 3.8 km), sõita rattaga 112 miili (ca 180 km) ning joosta 26.2 miili (ca 42 km). Kontrollrühma indiviidid tegid vähesel tasemel trenni, nad kas ujusid, tegelesid sörkjooksu või aeroobikaga. Mõlemale grupile tehti psühhofüüsilised valutestid, et mõõta valupiiri, -taluvust ja -intensiivsust. Testides rakendati ühele käevarrele kuumust, samal ajal oli teine käsi asetatud külmaveevanni. Selline katse mõõdab indiviidi võimet leevendada ühte valu teise vastusena (nn tingimust moduleeriv valu).  Lisaks täitsid osalejad küsimustikud, mis hõlmasid nende suhtumist valusse, sh hirmu ja teadvustatud stressi hulka.    Katsetulemused näitasid, et triatleedid ja tervisesportlased tuvastasid valu küll samades piirides, kuid atleedid tunnetasid seda vähem intensiivsena ja talusid pikemat aega. Triatleedid hindasid valu madalamas skaalas ning nende hirm valu ees oli hoopis väiksem. Lisaks olid nende moduleeriva valu tasemed oluliselt kõrgemad – mida suuremad sellised väärtused olid, seda madalam oli sportlaste hirm valu ees ja ka vaimne stressitase. Seega on triatleetide valutaluvus kõrgem kui kontrollindiviididel ning see on ühtlasi ka aluseks visadusele, mis võimaldab neil treenides ja võistlustel ekstreemseid füüsilisi pingutusi taluda. Olulised on siin tõenäoliselt ka psühholoogilised tegurid, võimaldades hakkama saada hirmude ja vaimse stressiga.    Eelnevates uuringutes on näidatud, et valu tajumist on võimalik mõjutada psühholoogilise manipulatsiooniga. Valu psühholoogia on tihedalt seotud füsioloogiaga. Lahendades küsimuse, kas triatleetide väiksema valu taga peitub intensiivne treening, võib see olla lähtepunktiks ka kroonilise valuga inimeste aitamisel.   Loe lisa: Triathletes feel less pain (Medical News Today) 
