Krüptograafia on kuum mitmes mõttes
 Kristjan Port Kui omal ajal oli kombeks nimetada väärtuslikuks osutunud aineid värviliseks kullaks nagu näiteks must kuld, pruun kuld, valge kuld jne, siis täna paistab rõõmu tegevat, kui midagi nimetatakse uueks naftaks. Näiteks nimetatakse selleks täna andmeid, osutades kõikjal voolavatest andmetest ammutatavale rikkusele.   Andmetel on seos naftaga teisegi kandi pealt, s.o energia kontekstis. Naftas on talletunud omaaegse elusa looduse poolt footonite kaupa üles korjatud ning tallele pandud päikeseenergia. Seda sama energiat leidub praktiliselt kõikides ainetes. Nende ainete erinevuse põhjus on infosisalduses. Ehk ainete sünd nõuab energiat ja informatsiooni. Ja informatsioon vajab ainet, kasvõi kõige pisemat osa sellest, sest infol peab olema füüsiline kandja ning kui informatsioon kustub, vabaneb pisike portsjon energiat, soojusena, nagu järeldas poole sajandi eest Rolf Landauer. Teiste sõnadega öeldes vajab infotöötlemine energiat ja info kustutamine vabastab soojust.   Järelikult mõjutab infoajastu globaalset soojenemist. Stanfordi ülikooli professori Jonathan Koomey koostab regulaarselt planeedi andmekeskuste energiakulu raportit (pdf). Hetkel on kõikide andmekeskuste osakaal kogu planeedi elektrienergiakulust, see tähendab föönide ja vabrikute ja transpordi kõrval, kusagil 1,5% lähedal. Kogu Eesti aastane elektrienergiakulu vastab vähem kui seitsmendiku maailma andmekeskuste vajadusele.   2009. aastal õnnestus Šveitsis, Hollandis, Prantsusmaal, Saksamaal ja USA’s asuvate sadade ühistööle allutatud arvutite abil lahti muukida krüptograafias tuntud RSA poolt võistluseks väljakuulutatud sõnumite šifreerimise võti. Arvutid pidid võtme leidmiseks tegema hinnanguliselt kümme kahekümnendas astmes andmeoperatsiooni, millele kulus kaks aastat. Auhind jäi projekti edukalt lõpetanud tiimil tänu hilinemisele saamata.   Juhul, kui mõne riigi julgeolekuorganisatsioon peaks soovima lahti muukida diplomaatilist, ärilist, häbelikku või muidu krüpteerimisega varjata soovitud digitaalseid sõnumeid, peaks nad kulutama väga palju energiat taolise algoritmilise dešifreerimise protsessi kiirendamiseks. Vastasel juhul poleks mõtet alustadagi. Tänaseks pole enam kellelegi saladus, et taoliseid tegevusi on alustatud mitmete riikide poolt, mistõttu tärkab küsimus – ega töötajatel pole liiga palav?   Näitliku kaheaastase protsessi kiirendamisel peab tuhandetest protsessoritest masina toimimiseks tarnima väga palju elektrienergiat, millest kuni kolmandik võib kuluda vabaneva soojusenergia eemaldamisele. Ja kui ülesande matemaatilis-algorimilist poolt võib pidada keeruliseks, siis sellise suure arvutusliku süsteemi energiavarustus on sarnase keerukusega ülesanne.   Olgu tõenduseks äsja avalikkuse ette jõudnud informatsioon kurikuulsa NSA Utah’is asuva uhiuue, 1,4 miljardit dollarit maksva maailma pealtkuulamiseks loodud andmekeskuse elektrisüsteemi kümme ülessulamise juhtumit viimase 13 kuu jooksul. Iga kord kui paarikümne tuhande elanikuga linnale vastava elektrikuluga hiigelkompleksis leidis aset kaarlahendus ja vedelat metalli pritsis, kirjutati kahjudesse saja tuhande dollari eest sisseseadet. Ülikallis ja mitmes mõttes kindlasti üliohtlik keskus pidi tööle hakkama eelmise aasta oktoobris, kuid tänu energiavarustuse probleemidele lükkub see esialgsetel hinnangutel järgmisesse aastasse.   Järelikult ei tasu interneti pealtkuulamist infotehnoloogiliste masinatega üle mütologiseerida – energiavarustuse paljuski mõistetamatud probleemid  pärsivad oluliselt selle suutlikkust. See omakorda viib mõtted kulutõhususele ja sealt selleni, et kiirem ja odavam meetod info hankimisel on endiselt kehaline valu. Alustatud kulla teemaga lõpetades, siis ka vaikimine on midagi väärt.Igal argipäeval võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates Portaal.
