GM-põllukultuurid on üldjoones ohutud
 Viimase kümne aasta vältel ilmunud geneetiliselt muundatud põllukultuuride ohutust käsitlevate uurimuste vaheanalüüs näitab, et seni kogutud andmete põhjal pole need inimorganismile toiduks tarbimise seisukohast ohtlikumad kui geneetiliselt muundamata kultuurid. Samas nenditakse töös, et lisatud geenide kandumist kodustamata sugulasliikidele ei saa hetkel täielikult vältida.   Tehnoloogia geneetiliselt muundatud (GM) põllukultuuride loomiseks sai rakendamisküpseks ligikaudu 30 aastat tagasi. Taimede geenipagasisse valikuliselt teistelt organismidelt pärineva pärilikkusmaterjali lisamine avab võimaluse muuta need kahjurikindlamaks, tõsta nende saagikust ja vastupidavust keskkonnatingimuste suhtes ning panna need tootma näiteks vitamiine. Kuigi soovitud omadusi on võimalik saada ka aretustööga, on see tavaliselt aastates pikem protsess.    GM-kultuurid on tänaseks USA-s juba laialt levinud. Euroopa Liidus on võetud ettevaatlikum seisukoht, misläbi moodustavad need kõigist turul olevatest toodetest vaid kaduvväikese osa. Üksiku erandiga on kasvatada lubatud vaid muudetud agronoomiliste omaduste nagu taime saagikuse ja valmimisajaga liike. Samal ajal on arvamus GM-kultuuride otstarbekuse osas mõlemal pool ookeani ühiskonda endiselt polariseerinud. Euroopa Komisjon astus küll 2010. aastal samme GMO'sid käsitlevate uuringute läbipaistvuse suurendamiseks, ent see pole vilja kandnud.   Rühm Itaalia teadlasi eesotsas Alessandro Nicoliaga otsustas faktipõhisema seisukoha võtmise hõlbustamiseks luua seni avaldatud uuringute sünteesi. Kokku käsitlesid nad 2002-2012 aastal ilmunud rohkem kui 1700 eelretsentseeritavates ajakirjades ilmunud tööd. Neist umbes kümnendiku moodustasid üldisemad ülevaateartiklid, mil teistes võeti vaatluse alla konkreetsemad küsimused, nagu põldudel esineda võiv geenitriiv või oht võõraste geenide loomarakkudesse sattumiseks ja nende edasi andmiseks.   Lisaks pärilikkusainele sisaldavad toidulauale jõudvad taimerakud ka RNA-molekule, mis algatavad rakkudes erinevate valkude sünteesi või mõjutavad rakke kuidagi teisiti. Ent DNA- ja RNA-molekule sisaldavad nii GM-kultuuride kui aretatud põllukultuuride rakud. Enamik sellest hävineb toidu töötlemise tagajärjel, kuid sellele vaatamata satub seedeelundkonda päevas keskeltläbi 0,1-1 grammi DNA'd. GM-kultuuride muudetud DNA moodustaks sellest erinevate hinnangute kohaselt umbes 0,00006%. Valdav enamik sellest hävineb omakorda soolestiku karmis keskkonnas.   Töörühm märgib mitmete loomakatsete põhjal, et võõra DNA fragmendid suudavad seedekulgla limaskesta läbida, mille tulemusel leidub rakkudes üksikutest geenidest lisakoopiaid. Inimeste puhul on taolist juhtumit täheldatud korra jäneseliha söömise tulemusena. Transgeenset pärilikkusainet on mikroskoopilistes kogustes leitud näiteks lammaste ja sigade rakkudest, ent juhtudel ei saanud välistada proovide saastumist. Samas ei erine transgeenne-DNA  omaduste poolest tavatoidus leiduvast DNA'st.   Hiljuti teatati esimest korda, et rottide limaskesta võivad läbida ka riisi RNA-lõigud, mis võiksid rakkudesse sattununa nendes geenide avaldumist mõjutada. Samas pole suudetud uurimuse tulemusi korrata ja need on erinevatel põhjustel kahtluse alla seatud. Viimaks võib geenipagasis muudatuste tegemine mõjutada taimede toitainete sisaldust. Turule jõudnud kultuurid on üldise nn ekvivalentsustesti aga edukalt läbinud. Kõikide proteiinide hulga analüüsis võib väikesi erinevusi näha, ent mitte suuremal määral, kui eri paikades kasvatatud tavataimedes.   See jätab lauale veel nende vabas looduses kasvatamisega seotud küsimused. Debatis on ühe probleemina välja toodud liigilise mitmekesisuse vähenemist. Ilmunud töödes on samas leitud, et fauna mitmekesisus pole sihtmärgiks võetud liike arvestamata vähenenud, kui võrrelda seda traditsioonilise maaharimise poolt põhjustatud mitmekesisuse hävinguga.   Tõsisem on probleem putukatõrjeks vajaliku Bt-valgu sünteesimise võimaluse andva ja herbitsiidide suhtes vastupidavust tõstvate geenide levikuga. Laialdaselt kasutust leidva glüfosfaadi suhtes geenitriivi tulemusena resistentseks muutunud liike on dokumenteeritud mitmel juhul. Samas on tegu olnud kodustamata põllukultuuride sugulasliikidega. Nende kontrollimata levik tõstaks aga võimalust, et kahjurid omandavad Bt suhtes resistentsuse. Kuigi hübriidide tekke piiramiseks on kaalutud erinevaid strateegiaid, pole neist ükski ideaalne.   Samas pole taimedesse lisatud geene täheldatud välitöödel mullabakterites. Seega on taoline horisontaalne geenitriiv äärmiselt tõenäoliselt piiratud ulatusega ning see ei soodusta bakteritel antibiootikumide suhtes resistentsuse tekkimist.   Seeläbi on analüüsi kohaselt viimasel kümnendil tekkinud teadlaste seas konsensus, et geneetiliselt muundatud põllukultuuridega ei seostu oluliselt kõrgemaid ohte, kui tavapäraste kultuuride kasvatamise ja tarbimisega. Valdkond oleks samal ajal kasu lõiganud rohkematest geenitriivi käsitlevatest töödest. Selleks vajalike välitööde läbiviimine on eriti Euroopas avalikkuse vastuseisu tõttu raskendatud.   Olukorda võiks parandada suurem läbipaistvus ja leidude parem tutvustamine, ent see on analüüsi meetodite ja katse ülesehituste üle käiva teadusliku debati iseloomu tõttu raskendatud. Lahkhelide fookus nihkub teema tundlikkuse mõjul algpõhjuste juurest kergesti mujale.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Critical Reviews in Biotechnology. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
