Diislikütuse heitgaasid võivad tolmendamist raskendada
 Briti teadlased leiavad ajakirjas Scientific Reports ilmunud töös, et diislikütuse põletamisel vallanduvad lämmastikuühendid reageerivad õistaimede poolt kasutatavate lõhnamolekulidega, mis võib tolmendajatel nagu kimalastel ja mesilastel õite leidmist raskendada, langetades seega perede stressitaluvust.   Mesilastel on inimkonna toiduga kindlustatuse tagamisel kandev roll. Putukatest sõltub otseselt tolmendamise läbi ligikaudu kaks kolmandikku maailma toiduvarust. Pakutava tolmendamisteenuse väärtuseks hinnatakse rohkem kui 160 miljardit eurot. Viimastel kümnenditel on mesilas- ja kimalasperede hulk hakanud aga Euroopas ja ka mujal maailmas vähenema. Põhjuseid võib olla mitmeid – putukate närvisüsteemi võivad kahjustada teatud pestitsiidid, oma roll võib olla nakkustel ja ka intensiivsemal põlluharimisel. Tõenäoliselt on tegu nende kombinatsiooniga.   Värske töö kohaselt võivad tolmendajatel lasuvat stressikoormat veelgi tõsta mootorsõidukite heitgaasid. Diislikütuse põlemisel satuvad õhku ka lämmastikoksiidid, mis on äärmiselt altid muu hulgas kergesti lenduvate orgaaniliste ühenditega reageerima. Nende hulka kuuluvad ka lillede kasutatavad lõhnamolekulid. Katsetes segas Tracey Newmani töörühm rapsi lõhnamolekulide segu erinevates reaalsetele situatsioonidele vastavates kontsentratsioonides lämmastikoksiididega. Minuti vältel olid kaks peamist lõhnamolekuli segudest kadunud.   Sellest piisas, et lõhnasegu mesilaste jaoks tundmatuks muuta. Eelnevalt oli töörühm 30 mesilast suhkrulahusega treeninud algse lõhnasegu haistmise korral keelt nektari ootuses suust välja ajama. Ent lämmastikoksiididega reageerinud lõhn vastavat reaktsiooni esile ei kutsunud. Seega võivad lämmastikoksiidid töörühma hinnangul tihedama liiklusega piirkondades tolmendajate lõhnataju  piisavalt mõjutada, et nende nektari kogumise võimet osaliselt pärssida. Viimane omakorda võib tõsta tõenäosust tööliste kadumiseks, mis on iseloomulik pere kokkukukkumise sündroomile.   Samas märgib töörühm, et see ei saa olla mesilasperede hääbumise peamiseks põhjuseks. Samuti takistab laiemapõhjaliste järelduste tegemist uuringus vaatluse alla võetud mesilaste väike hulk. Seega juhib see pigem tähelepanu lämmastikoksiidide ja teiste perede tervist kahjustavate tegurite võimalikule sünergiale.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Scientific Reports. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
