Ajavahestressi on võimalik leevendada
Ajavahestressi all kannatavad nii öises vahetuses töötavad inimesed kui ka lennukireisi tulemusel kiiresti ühest ajavöötmest teise rännanud, mis mõjutab nende kogu keha normipärast toimimist. Jaapani teadlased on nüüd kindlaks teinud keha sisemise kella tööd reguleeriva hormooni, mille mõju pärssimine aitab vähemalt hiirtel stressiperioodi oluliselt lühendada.   Valdav enamik kõrgemaid elusorganisme on oma eluviisi aluseks võtnud 24 tundi kestva ööpäeva. Erinevate keha töö juhtimises osalevate valkude hulk kõigub kehas regulaarselt terve ööpäeva vältel. Neid sünteesivate rakkude sisemise kella sünkroniseerimisel lähtub keha inimeste puhul ristmikuüliseks tuumaks (SCN) kutsutavast ajurakkude populatsioonist. Tuum on ühendatud silmadega, millest lähtuvad signaalid kontrollkella ennast õigena hoiavad.   Samas on see küllaltki inertne. Töörühm spekuleerib, et see aitas öise eluviisiga imetajatel pehmendada täiskuu valguse keharütme segamini paiskavat mõju. Tänapäeval elavatele inimestele tähendab see aga, et iga ajavahepiiri ületamine lisab tuuma keskkonnaga sünkroniseerimiseks kuluvale ajale umbes ühe päeva. Kohandumisperioodi iseloomustab muu hulgas väsimus ja unehäired.   Hitoshi Okamura töörühm otsustas uurida, kuidas mõjutab seda SCN'i ajurakkude omavahelise suhtluse takistamine. Üks peamine neuronite poolt selleks kasutatav hormoon on vasopressiin. Seeläbi kustutas töörühm esmalt katsealuste hiirte geenipagasist pärilikkusaine lõigud, mis vastutavad hormooni registreerimiseks vajalike retseptorite ehitamise eest. Järgmiseks tekitas ta nii mutanthiirtel kui ka kontrollgrupiks olevatel närilistel kaheksa tunnise ajavahestressi. Okamura jälgis hoolikalt, kui palju sellest taastumine mõlema grupi liikmetel aega võttis.   Sarnaselt inimestele sai kontrollgrupp sellest üle 8-10 päevaga. Geenipagasi muutmine lühendas aga taastumiseks kuluvat aega vähem kui ühe päevani. Geenide avaldumise uurimine kinnitas, et mutantnäriliste keha hakkas pea koheselt uut seatud 24-tunnist rütmi järgima. Eelnevates töödes on kontrollkella kiiremini kohastuvaks muutmine lõppenud tavaliselt selle edaspidise täpsuse kannatada saamisega. Töörühma arvates suudavad SCN neuronid üksikuna uue rütmiga kiiremini kohastuda, kui koos ristmikuülese tuumana toimides.   Siiski tuli kontrollida, et kohastumise taga polnud mõni muu geenipagasis selle muutmise tagajärjel toimunud muudatus. Selleks viisid nad hiirte organismi teatud tüüpi keemilisi ühendeid, mis ajutiselt tervetel hiirtel vasopressiini registreerimist takistasid. Sarnaselt mutantidele taastusid nad ajavahestressist kiiremini, kuigi veidi aeglasemalt kui esimesed. Seega võiksid leiud hõlbustada inimestele sobilike ravimeid väljatöötamist, mis toibumist kiirendaksid. Kroonilist ajavahestressi seostatakse kõrgenud südamehaiguste ja vähi riskiga.   Paraku ei pruugi nende loomine olla nii lihtne, kui uurimuses kasutatud lähenemisviisi põhjal tunduda võib. Vasopressiin osaleb lisaks keha vedeliku bilansi ja vererõhu reguleerimises.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Science. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa
