Marsilt leiti supervulkaanide jälgi
 Marsi ümber tiirlevate satelliitidega tehtud ülesvõtete analüüs viitab, et osa meteoriitse päritoluga kokkupõrkekraatritest võivad olla tegelikult tekkinud supervulkaanide plahvatuslike pursete tagajärjel, mis selgitaks samal ajal teatud tüüpi peene purdmaterjali rohkust, ent sunniks samas planeedi arengut kirjeldavates mudelites väikeseid muudatusi tegema.   Supervulkaanide pursked on katastroofilise iseloomuga. Maal väljutatakse nende käigus korraga rohkem kui tuhat kuupkilomeetrit magmat ja vulkaanilist tuhka. Nii katsid näiteks 65 miljonit aastat tagasi pursanud Dekkani trapid üheksa tuhande kuupkilomeetri magmaga suure osa tänapäevast Indiast. Supervulkaanide magmakambrite tühjenemisel võib oodata nende kokkuvarisemist ja hiidkraatrite moodustumist. Viimaste kirjeldusele vastavaid pinnavorme on leitud ka Marsil. Ent neist suur osa paikneb kokkupõrkekraatrite rikkas Arabia Terraks kutsutavas piirkonnas.   Lisaks peeti nende pinnamoodi liialt madalaks, et pikemalt nende vulkaanilist päritolu kaaluda. Joseph Michalski ja Jacob Bleacheri töörühma põhjalikum analüüs nõrgestab aga alternatiivset pinnavorme asteroidi kokkupõrgetega siduvat selgitust liiga palju, et seda elujõuliseks pidada saaks. Kraatrite keskmes puudusid kokkupõrkele järgneva maakoore tagasi vetrumise tagajärjel moodustuvad mäed. Neid ei ümbritsenud kergesti äratuntav välja paiskunud materjali sõõr ning neil puudus ümbrusest kõrgem kraatriserv.   Kuna näiteks esimesena tähelepanu püüdnud Eedeni kraater on 85 kilomeetrit pikk ja 55 kilomeetrit lai, oleks purse olnud piisavalt katastroofiline, et mõjutada planeedi kliimat. Atmosfääri sattuv tuhk peegeldab päikesekiirgust, langetades planeedi temperatuuri sajanditeks. Töörühma hinnangul toimusid hiidpursked tõenäoliselt vähem kui miljard aastat pärast planeedi sündi. Toona oli see veel Maaga sarnaselt geoloogiliselt aktiivne. Hiidvulkaanide olemasolu sunniks tegema väikeseid muudatusi planeedi varajast arengut kirjeldavates mudelites.   Samal ajal selgitaksid supervulkaanid ekvaatori lähistel sagedasti kohatavat peene tuhasarnase purdmaterjali rohkust. Geoloogid on juba tükk pead murdnud, kas tegu on iidsete järvede setetega või on see vulkaanilist päritolu.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Nature. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
