Teadlased heitsid uut valgust liitiumi toimele ajus
Toimetas Katrin Sak Kuivõrd liitiumi tuntuimaks kasutusalaks on praegu laetavad patareid, siis juba aastakümneid on seda ainet kasutatud ka erinevate psühholoogiliste haiguste, sh depressioonide, maaniate ja bipolaarsete häirete raviks. Samas ei ole tema täpsed bioloogilised toimemehhanismid kindlates ajuosades veel lõpuni arusaadavad. Hästi on teada, et liitium parandab meeleolu ja alandab agressiivsust.    Kuna liitiumi on keeruline doseerida, määravad arstid seda „universaalset ravimit” suhteliselt tõrksalt. Sellest hoolimata on suur hulk rahvusvahelisi uuringuid näidanud, et kõrgem looduslik liitiumi sisaldus joogivees viib suitsiidiriski alanemisele kogu populatsioonis. Seega võib liitium kuhjuda ka nende inimeste ajus, kes ravi tegelikult ei saa ning see tähendab, et liitium võib olla inimesele oluline mikroelement.    Müncheni Tehnika Ülikooli teadlased kogusid koeproove liitiumiravi saanud patsientidelt, ravimata patsientidelt ja tervetelt kontrollindiviididelt. Proove töödeldi fokusseeritud neutronkiirega ning eksperimentide käigus selgus, et liitium reageerib neutronitega väga spetsiifilisel moel, lagunedes heeliumiks ja triitiumiks. Spetsiaalse detektori abil oli võimalik liitiumi jälgi mõõta isegi nii madalatel kontsentratsioonidel nagu 0.45 nanogrammi liitiumit grammi koe kohta.  Katse tulemused üllatasid ka teadlasi endid. Nimelt leiti aju valgeollusest liitiumi kõrgemaid tasemeid vaid ravi saanud depressiivsete patsientide proovidest. Liitiumi sisaldus ümbritsevas hallolluses oli 3-4 korda madalam. Seega ei toimi liitium mitte närvirakkude vahel olevas alas nagu enamik teisi psühhotroopseid ravimeid, vaid närviülekanderadades endis.     Uuringu tulemustega saab lähemalt tutvuda ajakirjas  Medical Physics avaldatud artiklis.    Loe lisa: Lithium in the brain (Science Daily) 
