Tehisjalgu on võimalik mõttejõul kontrollida
 Käimine võib tunduda lihtsa ja igapäevase tegevusena, ent see kätkeb endas keerukat kavatsuse, koordinatsiooni ja lihaste vastastikmängu. USA teadlased on nüüd konstrueerinud jalaproteesi, mis reageerib otseselt selle kandja ajust lähtuvatele ajusignaalidele, mida muidu puuduvasse jalaossa oleks üritatud edastada.   Ajust lähtuvate elektriliste signaalide õige tõlgendamisega on suudetud viimastel aastatel luua mitmeid seda mõne masinaga ühendavaid liideseid. Nii pakub lähenemisviis näiteks halvatutele võimalust robotkäsi liigutada ja tudengitele mõttejõul koptereid kontrollida. Teatav progress on toimunud ka jalaproteeside vallas ja päädinud jalgadega ühendatud eksoskeleti liigutamisega.   Ent enamik proteese on jäänud suhteliselt lihtsaks ja nende loomisel on keskendutud nende põhilisele eesmärgile – käimisele. Sensorite poolt registreeritav kasutaja köndi teatav liikumine algatab ja lõpetab lihtsa korduva mustri. Ent näiteks istudes jala asendi muutmine nõuab juba selle käsitsi tõstmist USA inseneride poolt loodud lahendus pakub veidi suuremat paindlikkust.   Kontrollmehhanismi loomiseks ühendati könti jäänud närvid üksikute musklitega, mis ajust saabuvate signaalide mõjul kokku tõmbusid. Kaasnevat elektrilist aktiivsust registreeriti omakorda elektroodidega, millede loetava signaalide alusel jalg vastavalt liikus. Kasutaja kavatsustele vastavate liigutuste tegemise kindlustamiseks oli vaja aga elektrilise aktiivsuse mustreid analüüsivat algoritmi esmalt treenida.   Katsealuseks olev mootorratta õnnetuse tulemusel põlvest amputeeritud jalaga Zac Vawter pidi selleks mitmeid tunde kujutama end kaotatud jalaosaga erinevaid liigutusi tegevat. See tasus ennast ära. Protees suutis erinevates katsetes Vawteri kavatsusi 95% täpsusega mõista. Seeläbi suutis ta vaevata näiteks jalgpalli lüüa, treppidest üles kõndida ja kõrvalise abita autosse istuda.   Töörühm loodab, et edasise arendustööga suudetakse prototüüpi veelgi lihvida, misläbi võiks lähenemisviisil põhinevad proteesid turule jõuda kolme kuni viie aasta pärast.   Uurimus ilmus ajakirjas The New England Journal of Medicine. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
