Parasiidid teevad maskeeringu puudumise tasa munade arvuga
 Briti bioloogid on Sahara-taguses Aafrikas elava parasiit-kangurlinnu (Anomalospiza imberbis)  jälgimisel leidnud, et sarnaselt kägudele oma mune teiste lindude pessa poetav värvuline eelistab segaduse tekitamiseks muneda nendesse pesa omanikuga võrdväärses koguses mune.   Kägude poolt kuulsaks tehtud pesaparasitism võimaldab muidu järeltulijate eest hoolitsemisele kuluva energia arvelt rohkem järglasi saada. Pesa omaniku järeltulijatest tavaliselt suuremad käopojad mõjutavad kasuvanemaid neid tihedamini toitma ja viskavad konkurentsi vältimiseks tihti esimesed üldse pesast välja. Samas ei ole peremeeslinnud täiesti kaitsetud. Igipõlise võidujooksu käigus on sündinud strateegiaid, mis võimaldavad võõraid mune jube eos ära tunda ja üle pesaserva veeretada.   Nii on võimalik kontrollida, kas munade muster ja kuju vastab nende mälestustes olevale jäljendile. Strateegia nõuab keerukamate tunnetuslike otsuste tegemist. Teine lahendus põhineb puhtalt teistest munadest erineva kõrvale heitmisel, mis põhineb juba lihtsamal valikul. Viimane töötab enamasti küllaltki hästi. Vaid 1% kägudest munevad samasse pessa rohkem kui ühe muna. Troopikas elav parasiit-kangurlind näib olevat kasutusele võtnud strateegia, mis selle ohvriks olevate tiivuliste kognitiivsed võimed tõsisemalt proovile paneb.   Värvuline eelistab harilikult puhmalindude pesi, kelle munade värv võib liigisiseselt varieeruda punakatest siniste toonideni. Emaslinnud jäävad oma elu vältel ühe tooni juurde. Parasiit-kangurlinnud munevad aga suhteliselt juhuslikku tooni mune. Seeläbi ainult sellest järeltulijate üleskasvatamise kindlustamiseks ei piisaks. Martin Stevensi töörühm oletas, et pettuse toimimiseks piisab samasse pessa rohkemate munade poetamisest.   Hüpoteesi kontrollimiseks vahetasid nad mune 50 puhmalinnu pesa vahel. Tulemusena leidus neis erinevas suhtes ja värvierinevusega võõraid ja nende algseid mune. Vaatlused näitasid, et linnud hülgasid neist võõraid tunduvalt sagedamini. Analüüs kinnitas, et seejuures oli oluline nii mustri mitmekesisus ja selle suurus kui ka oma ning võõraste munade suhe. Ent mida rohkem võõraid mune leidus, seda suuremad pidi olema lindude enda ja võõraste munade värvierinevused olema. Looduses suudavad parasiit-kangurlinnud munade värvi matkida keskeltläbi ühel juhul neljast.   Välitööde käigus leidis töörühm järeldustele toetust. Kahes kolmandikus pesadest, kuhu parasiit-kangurlinnud oma mune oli poetanud, leidus 2-3 sama emase poolt munetud muna. Samas õnnestus pettus täielikult neist umbes pooltes pesades, misläbi hauti võõrad tibud välja 62'st pesast paarikümnes. Ent neist valdavas enamikus kasvatati üles kaks parasiit-kangurlindu.  Samal ajal tähendab kohastumine, et parasiidid ei hakka peremeeslinnu enda poegadega otseselt võitlema ning neid pesast välja heitma.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Nature Communications. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
