Uni ravib minevikutraumasid
 Ajakirjas Nature Neuroscience ilmunud töö näitab, et hirmutavate olukordadega seostuvaid mälestusi on võimalik une ajal muuta katsealuseid pelgalt olukorraga seostuva lõhnaga stimuleerides. Leid vihjab võimalusele, et selgelt piiritletud traumasid saab valutumalt ravida.   Kuigi ühegi hirmuta elu võib tunduda ahvatlevana, on evolutsioonil kindlad põhjused, mis kohastumiseni viinud on. Hirm hoiab elusolendid elus. Hirm aitab harilikult kiiremini paremaid otsuseid langetada. Ent aeg-ajalt võib eelis needuseks muutuda. Teatud olukordadega seostuvad hirmureaktsioonid võivad osutuda elusegavalt tugevaks. Näiteks isegi lapsepõlves mitte enda, vaid lähedase poolt kogetud koerahammustus võib tekitada koerte ees hirmu terveks järgnevaks eluks. Konteksti põhise hirmu tekkeks pole paljut vaja.   Psühhoteraapiatega on häid tulemusi küll saavutatud, ent see on pikaajaline ja tihti vähemalt alguses valulik protsess. Nii hõlmab see näiteks mõne hirmutava olukorraga seonduva stiimuliga – eseme või loomaga – kontrollitud ja ohutus keskkonnas tutvuse tegemist. Seeläbi hääbub aja jooksul hirmu ja stiimuli vaheline seos.   Mälestused ei ole kivisse raiutud. Nende meenutamine viib need ebastabiilsesse olekusse. Labiilses olekus on neid võimalik mõjutada ja sobilikke meetodeid kasutades isegi pisikesi üksikasju nendes muuta. Oletatakse, et taoline teadvustamata mälujälgede aktiveerimine leiab aset ka une ajal. Aju otsustab, milliseid mälujälgi nõrgemaks muuta ja milliste suhtelist tugevust säilitada. Sobilikke stiimuleid nagu lõhnu kasutades saab päeval õpituga seonduvaid mälujälgi tugevdada, mil loomkatsetes on võimalik sobilike kemikaalidega mälujälgede taasmoodustumist takistada.   Nähtust otsustas ära kasutada Katherina Hauner Northwesterni ülikoolist. Koos kaaslastega juurutas ta esmalt 15 vabatahtliku ajju tingitud hirmureaktsiooni. Katsealustele näidati magnetresonantstomograafi (MRI) all olles inimeste pilte, mis seostati erinevate neutraalsete lõhnadega, näiteks roosilõhnaga. Teatud nägude puhul kaasnes lõhnaga ka elektrišokk. Hirmu ehk hirmuhigi eritust registreeris naha elektrilise takistuse muutuse alusel vastav mõõteseade. Lisaks täheldati sel ajal MRI'ga emotsioonidega seostatud aju mandeltuumade aktiveerumist.   Osa katsealustest saadeti seejärel magama. Ajutegevuse jälgimine võimaldas öelda, millal nad aeglaste lainete staadiumina tuntud süvaunne langenud olid. Eelnevad katsed on näidanud, et just süvauni on mälestuste kinnistamise seisukohalt kriitilise tähtsusega. Igal korral, kui see juhtus, anti neile regulaarsete ajavahemike nuusutada elektrišokiga seostatud lõhna. Aju pole une ajal keskkonnast eraldatud. Hüpoteesi kohaselt soodustab seeläbi taoline stimulatsioon sellega seotud mälestuse aktiveerumist. Kontrollgrupi liikmed vaatasid keskmiselt 70 minutit kestva uinaku tegemise asemel neutraalse sisuga dokfilmi.   Viimaks saadeti katsealused taas MRI alla. Kontrollgrupi puhul muutusi ei täheldatud. Elektrišokiga seostatud nägude nägemisel oli hirmuhigi poolt tekitatav signaal tugev. Ent uinaku teinutel oli reaktsioon nõrgem. Seejuures oli nõrgenemise määr seotud ajavahemikuga, mil katsealused enesele teadmatult lõhna nuusutada said. Veelgi enam, MRI'ga tehtud ülesvõtted näitasid, et aktiviseerumismuster erines erinevalt kontrollgrupist kergelt tingitud hirmu tekitamise etapi ajal nähtust. Viimane vihjab, et erinev oli ka reaktsiooni esile kutsuva mälujälje täpne sisu.   See on paremini kooskõlas tõlgendusega, et 'unustamise' või mälujälje nõrgestamise asemel toimus ümberõppimine. Seeläbi toimiks lõhnal põhinev 'uneteraapia' üpris sarnaselt teadvustatud teraapiaga. Samal ajal märgib töörühm, et nähtuse kinnitamise järel tuleb ka kontrollida, kui pikaajalise kestvusega nähtud positiivne efekt on. Kuigi reaalsete ja tihti vanade traumaatiliste mälestuste muutmine oleks isegi parima stsenaariumi korral keeruline, pakuks see potentsiaalselt võimalust oleviku emotsioonaalset maailma säästes minevikuga rahu teha.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Nature Neuroscience. Toimetas Jaan-Juhan Oiderma 
