Indrek Tarandi fenomen annab Euroopas üksikkandidaatidele lootust
 Villu Päärt Neljandik kõigist häältest, valus ninanips valitsusparteidele. Väga väikese eelarvega kampaania teinud Indrek Tarandi edu 2009. aasta europarlamendi valimistel on Euroopas ainulaadne fenomen, suunanäitaja järgmistele üksiküritajatele, kes otsustavad end parteidele selgelt vastandada.   Üksikkandidaat Euroopa Parlamendis on üliharuldane – alates 1979. aastast, mil europarlamendi valimised toimuvad, on sel moel valituks osutunud kõigest kaheksa inimest. Mõned korduvalt, seega on üldse 12 saadikukohta läinud üksiküritajatele, kirjutab Villu Päärt Tartu Ülikooli teadusportaalis Novaator.   Tartu Ülikooli politoloogidel ja õigusteadlastel sai äsja valmis Euroopa Parlamendi põhiseaduskomisjoni tellitud uuring üksikkandidaatide rollist nii riiklikel kui eurovalimistel.   „Me ei teadnud enne, et Tarand on Euroopa mõistes nii pretsedenditu,“ ütles uuringu juht, Tartu Ülikooli võrdleva poliitika vanemteadur Piret Ehin. Kui üldlevinud selgitusena tuleks Tarandi edu taga näha selget vastandumist partokraatiale ja Eesti erakondade suletusele, siis tegelikult tuli Tarandi valijaid küsitledes välja, et teda eelistanud polnud tegelikult üldse pettunud ei Eesti demokraatias ega erakondades. Pigem otsustasid valitsusse kuuluvate IRLi ja Reformierakonna valijad eurovalimistel oma seniseid soosikuid pisut karistada.   „See oli 2009. aasta suvi, majanduskriisi kogu tõsidusega oli just kätte jõudnud, käis tõsine kärpimine, sotsid olid koalitsioonist lahkunud,“ rääkis Ehin.   Tarandi kuvand sobis IRLi ja Reformierakonna valijaile – eestimeelne, selgelt vastanduv Reformierakonnale, Venemaa suhtes kriitiline. Tema valimine oli Ehini sõnul valijale kolmas võimalus, sest valitsusparteide karistamiseks erakonnaskaala teise otsa parteide valimine olnuks selle valijarühma jaoks olnud liig, mis liig.   Tarandi kõrval tegi samal aastal üsna märgatava tulemuse ka teine üksikkandidaat Martin Helme, kes jäi napilt alla toonasele parlamendierakonnale rohelistele. Helmele omakorda kaotas Rahvaliit, kes toona samuti veel Riigikogus kohti omas. Kokku võtsid üksikkandidaadid Eestis sel aastal ligi kolmandiku häältest.   Üksikud pole soositud Üksikkandidaatide selline edu on väga ebatavaline. Euroopa Parlamendi valimistel lubavad üksikkandidaatidel osaleda vaid seitse Euroopa Liidu riiki, lisaks on veel kolm riiki, kus vähemalt teoreetiliselt oleks võimalik valimistele minna ühe kandidaadi nimekirjaga. Reaalsuses pole seda juhtunud.   Riigisisestel valimistel on üksikkandidaatide osalus lubatud 13s riigis, siia võib lisada veel viis, kus see võimalus on vähemalt teoreetiliselt olemas.   Siiski märgib Ehin, et üksikkandidaadid on tõusev trend. Suurbritannias kandideeris 2006. aastal parlamenti 162 üksikkandidaati, järgmistel valimistel oli neid juba 307. Samamoodi on üksikkandidaatide hulk kasvanud Saksa- ja Iirimaal. Eestis oli viimastel Riigikogu valimistel väljas viis korda enam üksiküritajaid kui 2007. aastal.   Leo Kunnasel jäi kahe aasta eest Riigikogu liikme kohast puudu üsna napilt, kuid Ehini sõnul ei maksa ilmselt teha suuri panuseid sellele, et üksikkandidaadid Eestis lähitulevikus parlamenti jõuaks.   „Riigikogu valimistel otsustatakse tulevase valitsuse koosseis ning valijad eelistavad  neid, kellel on potentsiaali valitsuse moodustamiseks. Eurovalimistel valitakse ka lihtsalt toredaid inimesi, nii on europarlamenti pääsenud telestaare, modelle ja sportlasi,“ ütles ta.   Erandlik on Iirimaa, kus valimissüsteem lubab valijal kandidaate oma eelistuste järgi ritta seada. Nii on sealt europarlamenti pääsenud kõige rohkem üksikkandidaate, nende hulgas ka Pat Cox, kes oli kümme aastat tagasi Euroopa Parlamendi president. Iirimaal pääsevad üksikkandidaadid edukalt ka parlamenti – viimastel valimistel oli peaaegu kümnendik valituks osutunutest üksiküritajad.   Viimastel eurovalimistel saatis lisaks Tarandile edu veel kahte Rumeenia poliitikut. Endine modell ja presidendi tütar Elena Băsescu läks eurovalimistel üksiküritajana välja, sest parteinimekirjas ei antud talle väärilist kohta. Kohe kui oli selge, et tal on koht europarlamendis käes, liitus ta uuesti oma erakonnaga. Laszlo Tokes on Rumeenias elava ungari vähemuse esindaja ning tal on poliitiline toetus naaberriik Ungarist.   Uuendus kaalumisel Eurovalimistel on kaalumisel Inglismaa eurosaadiku Andrew Duffi ettepanek, mille kohaselt valitaks väike osa – 25 kohta europarlamendist riikideüleste nimekirjade abil. Ehin märgib, et siin on probleemiks, et mitmetel europarlamendis esindatud parteidel polegi kõigis liikmesriikides vennasparteisid, mis omakorda võib olla vesi üksikkandidaatide veskile. „See võib olla soodus üle Euroopa tuntud ekspoliitikutele (keda partei enam üles ei seaks), aga ka intellektuaalsetele suurkujudele, kes end parteipoliitikaga siduda ei taha,“ ütleb ta.   Üksikkandidaatide tulevik võiks tema sõnul olla helge. Paljud inimesed ei seosta enam end parteiga ning inimeste valimiseelistused on heitlikumad. Kandidaadi isikuomadused said oluliseks juba televisiooni tulekuga, kuid uus meedia on neid veelgi olulisemaks muutnud.   Itaalia ajakirjandus on sel nädalal spekuleerinud, et sealne legendaarne populistlik poliitik, meediamagnaat ja ekspeaminister Silvio Berlusconi, kellele määratakse Itaalias karistusena kandideerimiskeeld võib end üles seada hoopis Eestis.    Ehin nendib, et ei tahaks Berlusconi teemal pikemalt peatuda, kindel on see, et riikideülesed nimekirjad ei ole kasutuses veel järgmistel eurovalimistel 2014. aastal. Üksikkandidaadina saab aga end teises riigis üles seada.    Küll võib aga selliste riigipiire ületavate ühisnimekirjade puhul saada tõeks olukord, kus ühes nimekirjas kandideeriks Edgar Savisaar ja Andrus Ansip, kaks Eesti poliitika suurt vaala, keda Eesti valijad kipuvad asetama poliitskaala eri otstesse. Euroopa mõistes on nad ühed liberaalid mõlemad.   Uurimuse täisteksti saab lugeda siit. 
