Mikroraptori tiivad sobisid liuglemiseks
 Elusuuruse mikroraptori mudeliga tuuletunnelis tehtud katsed vihjavad, et tiivuline ja sulgedega dinosaurus ei suutnud küll lennata, kuid neli tiiba võimaldasid tal samas tõenäoliselt keskmisi vahemaid 125 miljonit aastat tagasi liueldes läbida. Samuti viitavad tulemused, et sulgede algne eesmärk polnud seotud lennuvõime tagamisega.   Esimene mikroraptori skelett avastati Hiinas alles 15 aastat tagasi. Mõni aeg hiljem toodi päevavalgele säilinud sulgedega fossiil, algatades kaasnevalt taas debati, kas ja kuidas olend Maa gravitatsioonijõudu trotsis. Vastus oleks andnud aimduse lennuvõime tekkest üldisemalt. Mikroraptorid kuuluvad Dromaeosaurus'te hulka, kes on otseselt tänapäeva lindude sugulased. Erilist huvi pakkus jäsemete paigutus. Lisaks kahele tiivapaarile oli keskmiselt kilogrammi kaalunud dinosaurusel ka suhteliselt pikk sulgedega saba.   Southamptoni ülikooli teadlased valmistasid küsimusse selguse toomiseks fossiilide põhjal balsast, alumiiniumist ja sinikael-pardi sulgedest elutruu dinosauruse mudeli. Seejuures oli võimalik selle jalgu nii puusast, põlvest kui pahkluust vastavalt soovile painutada. Mudeliga tuuletunnelis katseid tehes suutis Colin Palmer koos kolleegidega leida erinevast kehaasetusest tingitud tiibade antava tõstejõu ja kogu keha õhutakistuse. Selle alusel saadi aimu ka mikroraptori tõenäolisest liuglemis- või lendamistehnikast.   Tulemused näitasid, et raptori tiivad sobisid kõige paremini paarikümne meetri kõrgustelt puudelt teistele puudele liuglemiseks, nagu teevad seda tänapäeval näiteks lendoravad. Kohastumine langeb kokku toonaste Kirde-Hiina metsade puude keskmise kõrgusega. Samuti leidsid teadlased, et jalgade asend poleks oluliselt maksimaalselt läbitava vahemaa pikkust oluliselt mõjutanud. Sarnase tulemuse oleksid garanteerinud nii vabalt rippuvad jalad kui koos tiibadega X-kujuline paigutus.   Kuid ehk tähtsaimana näitasid tulemused, et sulgede olemasolu või nende puudumine ei mõjutanud lennu pikkust oluliselt. Tõstejõu ja õhutakistuse suhe jäi samaks. Seeläbi annab töö taas mõista, et suled arenesid algselt välja millekski muuks, kui lendamise hõlbustamiseks. Juhtiva hüpoteesina nähakse hetkel sugulisest valikust tingitud survet. Värvikirevam ja uhkem sulestik kasvatas järglaste saamise tõenäosust.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Nature Communications. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
