Ainevahetus mõjutab ajataju
 Ajakirjas Animal Behaviour ilmunud töö kohaselt on ajataju otseselt seotud loomade ainevahetuse kiiruse ja keha suurusega, mis mõjutab omakorda nende edu kiskjate eest põgenemisel, toidu kogumisel ning järglaste soetamisel.   Tajutav reaalsus sõltub rangelt vaatlejast. Elusolendite poolt nähtav on pelgalt pideva muutuse ligikaudne hinnang. Kõrgema ajalise lahutusvõime omamine nõuab vastavalt ka nägemismeele kaudu saadava info töötlemiseks rohkema energia kulutamist. Samuti on omad piirid nägemise andvate närvirakkude poolt ajaühikus saadetavate signaalide maksimaalsel hulgal. Organismid on sunnitud leidma oma nišile sobiva kompromissi. Seeläbi pole imeks pandav, et diivanil lesiva koera jaoks kujutab peremehe poolt vaadatav uudistesaade või film pigem slaidiseanssi.   Ekstreemseid vorme on kohastumine võtnud putukariigis. Kärbsed suudavad suurema vaevata neid ähvardava ajalehe eest põgeneda, kuna täheldavad liikumist neli korda parema ajalise lahutusvõimega kui inimene. Seevastu teatud liivikaliikide jaoks kujutab jaht omaette väljakutset – nägemismeel ei suuda nende enda liikumiskiirusega sammu pidada. Kevin Healey töörühm oletas, et selgroogsete puhul on nende nägemismeele ajalise lahutusvõime ennustamine kergem ja see järgib kindlamaid reegleid.   Teadlaste peamiseks tööriistaks näitaja uurimisel on tehnika, milles välgutatakse katseloomade ees järjest kiiremini lampi. Teatud kiiruse juures sulanduvad välgatused üheks järjepidevaks valgusvooks. Välgatusi lahutav ajavahemik peegeldab silmade reaktsioonikiirust. Töörühma tööhüpotees pidas paika. Rohkem kui 30 liiki käsitledes leidsid nad kirjanduse uurimisel, et liikumist suutsid parema ajalise lahutusvõimega märgata väiksemad, kehamassi suhtes kiirema ainevahetusega olendid, kes elavad paremini valgustatud keskkondades.   Seeläbi leiab Healey kolleegidega, et ajataju on veel üks olendite evolutsiooni ja ellujäämist mõjutav tegur, mida erinevalt ruumitajust seni suhteliselt vähe käsitletud on. Isegi ruumi- ja ajaniši jagavad organismid oleks  üksteisest keskkonnast lähtuvate signaalidele reageerimise suutlikkuse läbi üksteisest eraldatud. Ajaline lahutusvõime mõjutab keskkonna tajumist fundamentaalsel tasandil. Nii pakuks see kõrgemal sagedusel suhtlevatele liikidele võimalust kaaslastega märkamatult suhelda.   Samal ajal on inimestega tehtud katsed näidanud, et üksikute välgatuste eristamine sõltub ka inimeste vanusest. See on omakorda seotud inimeste subjektiivse ajatajuga, mis samuti vanusega muutuvat näib.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Animal Behaviour. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
