Komeedipommitusel tekivad aminohapped
 Briti ja USA astrobioloogide tehtud katsed näitavad, et vähemalt osade elu ehituskivideks olevate aminohapete tekkeks piisab lihtsaid süsinikühendeid sisaldavate komeetide kokkupõrkest teiste taevakehadega.   Kuigi osa ennast paljundavate orgaaniliste molekulide tekkeni viivatest keerdkäikudest on veel varjatuks jäänud, nõustuvad teadlased, et see sai alguse lihtsast keemiast. Seejuures on leitud, et keerukad orgaanilised molekulid moodustuvad kosmoses märksa sagedamini, kui algselt arvati. Lihtsaimat aminohapet, glütsiini, on leitud isegi komeeditükkide analüüsil. Seega võisid jääst ja tolmust koosnevad kehad lisaks Maale vee toomisele vürtsitada moodustavat ürgsuppi ka elu tekke eelduseks olevate molekulidega. Samas tekib küsimus, kuidas keerukamad molekulid ise komeetidesse said.   Enne uute keemiliste sidemete moodustumist on vaja olemasolevad sidemed lõhkuda. See nõuab aga energiat. Astrobioloogid on arvutisimulatsioonides leidnud, et üheks võimalikuks teeks on kokkupõrked teiste taevakehadega. Hävingut külvavatest lööklainetest näib piisavat näiteks metanooli, süsihappegaasi ja ammooniumi molekulide segu aminohapeteks muundamiseks. Mark Price Kenti ülikoolist otsustas koos oma Briti ja USA kolleegidega üritada kosmilisi kokkupõrkeid laboratooriumis matkida.   Töörühmale piisas teraskuule tulistavast gaasipüstolist ja lihtsaid orgaanilisi molekule sisaldavatest jäätükkidest, mida nad eelnevalt hoolikalt steriliseerisid. Laskudeseeria järel aurustasid nad nii sihtmärgiks kui ka samase koostisega kontrollina kasutatud jäätükid. Alles jäänud segusid analüüsides leidsid nad ühest mitmeid erinevaid aminohappeid. Nende seas oli näiteks virgatsainena toimiv glütsiin ja rakuseinte ehitamiseks kasutatav alaniin. Seeläbi kujutab protsess tõepoolest võimalikku teed keerukamate orgaaniliste molekulide moodustumiseks.   Lisaks on protsess piisavalt universaalne, et see saaks aset leida kõikjal Päikesesüsteemis ja isegi sellest väljaspool. Komeedid ei pea ilmtingimata põrkuma kiviste kuude ja planeetidega. Keemiliste sidemete ümberorganiseerumiseks vabaneb piisavalt energiat ka komeetide jäiste pindadega, nagu Saturni ja Jupiteri kuudeks olevate Enceladuse ja Europaga, kokkupõrkamisel.   Töörühma tulemused kinnitavad seega, et elu teket ei saaks tõenäoliselt pärssida sobilike algmolekulide puudumine. Paraku jääb vastamata küsimus, kui tõenäoline on, et sellest ka ennast paljundavad biomolekulid  tekivad.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Nature Geoscience. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
