Putukad kasutavad hammasrattaid
 Bioloogid leiavad ajakirjas Science ilmunud töös, et tilluke, Issuseks kutsutav putukas kasutab oma muljetavaldavate hüpete tegemisel jalgade tegevuse koordineerimiseks väikest hammasratta mehhanismi, mille hammaste kujust inspiratsiooni otsimine võiks viia efektiivsemate nanomasinate ülekannete loomiseni.   Hüppamisega kaasnev kiire asukoha muutus pakub putukate maailmas lindude või teiste putukate toidulauale langemise vältimiseks võimast eelist. Pole ime, et mõningatel juhtudel on see viinud äärmusliku kehalise võimekuseni. Nii ulatub Euroopas suhteliselt laialt levinud Issus coleoptratuse poolt hüppel kogetav kiirendus pea neljasaja kordse Maa gravitatsioonikiirenduseni. Inimesed hukkuks juba kakskümmend korda väiksema kiiruse muutuse tõttu. Selleni jõudmiseks kulub putukal aga vaid kaks millisekundit, kujutades seega omaette probleemi.   Isegi väiksem jalgade tegevuse koordineerimisel aset leidev viperus võiks kiskja eest põgenedes katastroofiliselt lõppeda. Vaatlused näitasid aga, et I. coleoptratus suudab jalgade liikumist suurepäraselt ajalisse vastavusse viia. Üksikute eranditega jääb vahemik alla 30 miljondik sekundi (mikrosekundi). Seeläbi ei saa koordineerimise eest vastutada keskne organ, nagu teeb seda imetajatel aju. Närvisignaalide vallandamiseks kulub kaugelt rohkem aega. Evolutsiooni lahendus peitub tagajalgade esimesel lülil asuvates kühmukestes.   Silmale varjatult lukustub vahetult enne hüppe tegemist hammasratta mehhanism, kindlustades  jalgade sünkroonis liikumise. Seni said inimesed uhkust tunda, et nemad ainukesena on taolise ülekandemehhanismi leiutamise peale tulnud. Samas ei sarnane putukate hammasratta hambad mitte ühegi inimeste poolt kasutatava disainiga. See pole kummaline. Matemaatiliselt saab tõestada, et omavahel lukustuvate hammasrataste disainimisel on lugematu arv võimalusi. Inimühiskonnas on enim populaarsust kogunud kuulsa matemaatiku Leonhard Euleri kolme sajandi tagune lahendus.   Ent looduses on hammasrattad siiski erakordsed. Krokodillide südameklappide kuju meenutab küll hammasratta hambaid, ent nendel pole funktsionaalset väärtust. Erinevas vanuses I. coleoptratuse isendite uurimine näitas, et täiskasvanu ikka jõudes loobuvad lahendusest isegi nemad. Selle asemel rakendavad nad märgatavalt töökindlamat teiste rohutirtsude kasutatavat lahendust – maksimaalset hõõrdejõudu kindlustavaid padjakesi. Täiskasvanuna oleks hammasrataste kulumisest tingitud kahjustusi tõenäoliselt liiga raske parandada.   Sellest hoolimata võib lahendus pakkuda huvi nanomasinaid ehitavatele inseneridele. Makromaailmas hästi toimivad lahendused ei kaldu mikromaailmas sarnaseid tulemusi andvat. Euleri lahendust on eelistatud eelkõige tema poolt kavandatud hammasrataste valmistamise lihtsuse tõttu. 3D-printimise võidukäik ja putuka lahendusega saavutatav parem hõõrdejõu näitaja võib mikromaailmas aga kaalukausi kallutamiseks piisav olla.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Science. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
