Inetute Loomade Säilitamise Ühing valis maskoti
 Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa Väljasuremisohus olevate liikide osas teadlikkuse tõstmisel kasutatakse tihti esteetilisest vaatenurgast meeldivaid loomi. Oma välimusele mitte loota saavatele liikidele tähelepanu juhtimiseks asutatud Inetute Loomade Säilitamise Ühing valis eile avaliku hääletuse tulemuste põhjal oma maskotiks tarrendkala.   Iga päev sureb maailmas hinnanguliselt välja paarsada liiki. Neist enamikust pole valdav osa inimestest mitte kunagi kuulnud, teisi ei ole isegi teaduslikult kirjeldatud. Samal ajal on väljasuremisohus liikide mitteametlikeks ikoonideks saanud karvased või teatud omaduste poolest inimlapsi meenutavad liigid. Kaasnevalt on peljatud, et nende säilitamisele kulutatakse ebaproportsionaalselt palju ressursse ja aega. Inimeste jaoks mitte nii mõjuva välimusega liikide tutvustamise on enda peale võtnud Suurbritannias loodusteaduste taustaga koomikute poolt asutatud ühing.   Üheteist ühingu maskoti tiitlile esitletud nominendi seast sai enim hääli Vaikses ookeanis umbes tuhande meetri sügavusel elav tarrendkala (Psychrolutes marcidus). Nimele vastavalt on selle želatiini-sarnasest massist koosneva keha tihedus vee omast vaid veidi suurem. Kohastumine võimaldab sellel suurema vaevata ühe koha peal hõljuma jääda ning oodata, kuni mõni koorikloom tema suu lähedale ujub. Kalaliigi säilimist ohustab traalidega tehtav kalapüük.   Ninaahv ja kakapo. Wikimedia Commons Populaarseima viie olendi hulka pääses ka Borneo saarel varjupaiga leidnud ninaahv (Nasalis larvatus). Tõenäoliselt suguline valik on viinud ajaloo vältel liigi isaste nina märkimisväärse suurenemiseni. Täidlane kehaehitus on tingitud veel osaliselt küpsemata puuviljadel põhinevast dieedist.   Kahepaikseid esindab kaks liiki. Mehhiko salamander (Ambystoma mexicanum) ei läbi evolutsiooni keerdkäikude tõttu moonet, mille tulemusena ei kao ka kullese staadiumile omased lõpused. Kuigi metamorfoosi läbimata jätmine takistab salamandritel veest väljumist, võimaldab see neil oma jäsemeid tüsistusteta tagasi kasvatada. Mehhiko kiire linnastumine on aga liigi koduks oleva järvestiku löögi alla seadnud.   Seevastu ainult Andide mäestikus asuvas Titicaca järves elava Titicaca veekonna (Telmatobius culeus) kopsumaht on ajastute vältel tunduvalt vähenenud. Keha katvad kortsud võimaldavad aga sellegipoolest hingatavat hapnikku vee alla viia. Konnad suudavad hingatata ka naha kaudu.   Mehhiko salamander ja Titicaca veekonn. Wikimedia Commons Viimaks jõudis esiviisikusse Uus-Meremaal elutsev lennuvõimetu papagoi kakapo (Strigops habroptila). Liigile sai saatuslikuks imetajate pealetung. Samas on nende arvukus viimaste kümnendite vältel aeglaselt taastunud. Nii oli 1986. aastal elavate kirjas vaid 22 isendit, mil eelmise aasta seisuga oli neid kokku 126.   Vaata veel: Inetute Loomade Säilitamise Ühingu koduleht 
