Isalik hool seostub munandite suurusega
 USA teadlaste uurimuse kohaselt seostuvad väiksemad munandid ja madalam testosterooni tase kõrgema isaliku hoolega, mis viitab laste eest hoolitsemise ning nende sigitamise vahel tehtava kompromissi olemasolule. Põhjusliku seose kinnitamist takistab valimi suurus ja ühetaolisus.   Elukäiguteooriaks kutsutava hüpoteesi kohaselt saavad liigid järglaste soetamiseks kulutada piiratud koguse energiat. Seda tuleb omakorda jagada kahe tegevuse – kaaslase leidmise ja paaritumise ning juba ilmale tulnud järeltulijate eest hoolitsemise vahel. Erinevad liigid on strateegiate vahel leidnud eri tasakaalu. Seejuures on leitud, et testosterooniks kutsutava meessuguhormooni taseme langus lükkab paaritumisvajaduse tahaplaanile ja vabastab seega potentsiaalselt energiat järglaste eest hoolt kandmiseks.    Seos munandite suuruse ja vanemliku hoole vahel näib paika pidavat inimeste lähisugulasteks olevate primaatide seas. Nende väikese mahu poolest tuntud gorilladest isad ilmutavad kõrgendatud isalikku hoolt. Inimestest keskmiselt kaks korda suurema munandite mahuga isaste šimpansite suguelu on märksa valimatum. James Rillingu töörühm otsustas kontrollida, kas sarnane seos kehtib ka inimeste puhul – varieeruvad ju käitumismallid imikute eest hoolitsedes märgatavalt. Sarnaselt võib munandite kombineeritud maht ulatuda 24-60 cm3'ni.   Koos kaaslastega värbas Rilling 70 vabatahtlikku, kelle lapse vanus oli üks kuni kaks aastat. Lisaks munandite mahu määramisele palusid nad neil täita isaliku hoole määra peegeldava küsimustiku. Nii leidis töörühm, kui palju hoolitseb imiku eest isa ja kui palju ema. Vahe kõrgeimat ja madalaimat hoolt ilmutava isa vahel oli pea kahekordne. Üllatuslikult oli kahe näitaja vahel leitud seos selgelt näha. Väiksemate munanditega mehed täitsid rohkemaid imikutega seonduvaid kohustusi.   Tulemusi kinnitas uurimuse teine faas, kus uuriti katsealuste aju aktiivsuse muutust. Vabatahtlikud vaatasid magnetresonantstomograafi all olles pilte täiskasvanutest ning enda ja võõrastest lastest. Erinevatel piltidel oli lisaks nende ilmutatav emotsioon erinev. Töörühm leidis ülesvõtteid uurides, et väiksemate munanditega meeste puhul oli aju aktiivsus vanemliku hoolega seostatavas piklikaju katte tagumises osas oma laste/lapse pilte nähes kõrgem kui teistel. Kombineeritud tulemuste alusel leiab Rilling, et inimesed pole teistest primaatidest käitumise selle tahu poolest erinevad.   Samas pole seose põhjuslikkuse kohta veel midagi kindlat võimalik öelda. Vähem kui sada Ameerika Ühendriikide keskosas samas kultuuriruumis elavat abielus isast ei sobi esindama terve planeedi meessugu. Samuti polnud võimalik välistada kõikide geneetiliste ja väliskeskkonnast sõltuvate tegurite mõju. Viimaks tunnistab Rilling, et seos võib olla vastupidine – laste eest hoolitsemine võib viia hoopis munandite väiksemaks muutumiseni.   Töörühma uurimus ilmus Ameerika Ühendriikide teadusteakadeemia toimetistes. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
