Tamu Massif heitis Olympus Monsile kinda
 Päikesesüsteemi suurima vulkaani külastamiseks ei pea enam tingimata Maalt lahkuma. Kuigi Vaikse ookeani veemassiivi all asuv Tamu Massifi kilpvulkaan jääb Olympus Monsile kõrguse poolt kordades alla, ületab see siiski napilt Marsil asuvat rivaali läbimõõdu poolest.   Okeanoloogid on Shatsky platoona tuntud regioonist olnud teadlikud juba 20. sajandi algusest. Jaapanist poolteist tuhat kilomeetrit idas asuv kõrgendik moodustus minevikus geoloogiliselt äärmiselt aktiivses piirkonnas, kus kolm laama korraga üksteisest eemale triivisid. Samal ajal arvati, et kõrgendik tekkis ajapikku mitmete erinevate vulkaanide kuhjatiste ühinemisel. Taoliselt sündis näiteks Island. Texase ülikooli professor William Sager hakkas pinnavormi uurima juba paarkümmend aastat tagasi. Ent läbimurre saabus alles 2010. aastal.   Vaatluslaevaga Marcus G. Langseth tehtud seismilised vaatlused vihjasid, et tõlgendus ei pruugi täielikult paika pidada. Pinnavormilt tagasi peegeldunud helilainete põhjal koostatud kujutis viitas, et laava voolas vähemalt 140 miljonit aastat tagasi Shatsky kõrgendiku keskpunktist eemale igas suunas. Tõus on vaevumärgatav, küündides pelgalt ühe kraadini. Tüüpiliselt on see isegi kilpvulkaanide puhul viis korda suurem. Tähelepanekuid kinnitati kaks aastat hiljem tehtud ekspeditsiooniga. Kivimite vanus ja koostis on erinevais paigus sama.   Seeläbi järeldab Sageri töörühm, et Tamu Massif on oma 650-kilomeetrise läbimõõduga näitaja poolest teadaolevalt Päikesesüsteemi suurim vulkaan. Vulkaani pindala on jalamil samas suurusjärgus Briti saarte pindalaga. Isegi Olympus Monsi läbimõõt on 25 kilomeetri võrra väiksem. Seni Maa suurimaks kilpvulkaaniks peetud Mauna Kea pindala moodustab jalamil Tamu Massifist ainult 15%. Seevastu ulatub selle kõrgus merepõhjast üheksa kilomeetrini, ületades hiidvulkaani viie kilomeetriga.   Samas jääb küsimus, millele Sager algselt vastust lootis leida, veel vastamata. Tehtud tähelepanekud ei võimalda öelda, kuidas nii suur kogus magmat korraga pinnale tõusta sai. Selle temperatuur võis olla piisavalt kõrge, et ookeaniliselt maakoorest läbi tungimiseks oleks piisanud pelgalt selle ülestõste jõust. Alternatiivselt oli maakoor juba algselt piisavalt pragunenud. Vulkaani edasine uurimine võimaldaks lihvida ookeaniliste platoode moodustumist kirjeldavaid mudeleid.   Töörühma uurimus ilmub ajakirjas Nature Geoscience. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
