Õige kemikaal viib rotid kunstlikku talveunne
 Oregoni neuroteadlased on rottidega tehtud katsetes leidnud ühendi, mis viib nad talveune sarnasesse seisundisse, kus nende kehatemperatuur hüppeliselt langeb ja südame- ning ajutegevus aeglustub. Näriliste ööpäeva järel seisundist välja toomisel jätkasid rotid pärast taastumisperioodi häirimatult oma tavapäraste tegevustega.   Püsisoojaste imetajate, kes loomupäraselt talveunne ei jää, kehatemperatuuri on äärmiselt raske alandada. Kehal on mitmeid kaitsemehhanisme, mis alajahtumist takistada püüavad. Värisemise käigus vallandatakse eelnevalt talletatud energia soojusena. Veresoonte ahenemine aitab selle äraandmist aeglustada. Viimase sammuna hakatakse põletama energiarikast pruun rasva.   Samal ajal nähakse kehatemperatuuri alandamist vältimatu sammuna infarkti või insuldi tagajärjel tekkida võiva ajukahjustuse ulatuse minimeerimiseks. Jääkoti asetamist taoliselt kannatada saanu laubale ei soovitata asjata. See vähendab aju poolt tarbitava hapniku hulka ning aitab rakusurma edasi lükata. Kuigi hästi varustatud haiglates olevad seadmed võimaldavad kehatemperatuuri mõne tunniga piisavalt jahutada, on see tihti pikaajalisem protsess. Seeläbi oleks loomulikumalt kiiret jahtumist ja ainevahetust aeglustav ravim veetlev lahendus.   Dominico Tupone töörühm leidis pikaajalise töö najal, et soovitud hüpotermia kutsub rottidel esile adenosiini sisaldav molekul (AMP). Adenosiin üksinda annab kehale märku uinumiseks valmistuda. Rottidele AMP manustamise järel langes näriliste kehatemperatuur 38 °C'lt 30 °C 'ni. Jahedas, 15 °C temperatuuriga ruumis muutusid nad järjest letargilisemaks. Peagi ei reageerinud nad isegi neile mängitud valjudele häältele ega nende saba stimuleerimisele. Huvi ei pakkunud isegi toit. Märgata võis ka neuronite rütmilise laenglemise ja südamelöökide aeglustumist.   Lähenemisviisi kergelt muutes suutsid nad näriliste kehatemperatuuri langetada isegi 15 °C'ni. Kuigi mitmete talveunne jäävate loomade puhul võib see langeda isegi alla nulli, on taoline saavutus seda mittetegevate loomade kontekstis märkimisväärne. Töörühm hoidis närilisi seisundis 24 tundi. Ruumi soojendamine taastas loomade loomuliku seisundi. Järgnenud 12 tunni vältel sõid ja jõid rotid tavapärasest märgatavalt rohkem. Ent taastumisperioodi järel käitusid nad taas igast aspektist lähenedes loomulikult.   Koos kolleegidega leidis Tupone kinnitust, et ühendi manustamine mõjutas aju vahetuumas paikneva neuronitegrupi tööd, mida on juba eelnevalt keha termoregulatsiooniga seostatud. Seeläbi loodab töörühm, et inimeste analoogse neuronitegrupi mõjutamine viib sarnaste tagajärgedeni. Lisaks infarktide ja insultide tagajärgede leevendamisele võib sellel põhinev ravi pakkuda lahendust ka ohtlikult kõrge palaviku langetamiseks.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjasJournal of Neuroscience. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
