Delfiinil ja nahkhiirel on varjatud sarnasusi
 Priit Ennet Delfiin ja valaskala ei ole kalad, aga näevad kaugelt vaadates üsna kala moodi välja. Sellist eri liikidel ühesuguse tunnuse, näiteks voolujoonelise kehakuju välja kujunemist nimetatakse evolutsiooniteaduses konvergentsiks. Nüüd tuleb välja, et konvergentsi ei esine mitte ainult kehalisel tasandil, vaid mõnikord ka lausa geenitasandil.    Londonis asuva Queen Mary Ülikooli teadlased eesotsas Joe Parkeriga uurisid kajalokatsiooni geneetilisi aluseid. Kajalokatsioon on looma võime kuulda omaenda tekitatud helide tagasipeegeldusi ümbritsevatelt esemetelt ja määrata peegelduseks kulunud aja järgi nende esemete asukohti. Kajalokatsioon on ka evolutsioonis mitmel puhul konvergeerunud. Seda esineb nii eelmainitud delfiinidel ja vaaladel kui ka näiteks nahkhiirtel.    Parker ja kolleegid võrdlesid omavahel hoolikalt 22 imetajaliigi genoome, nende seas delfiinide ja nahkhiirte omi, ja leidsidki, et umbes 200 genoomipiirkonnas on toimunud geneetiline konvergents. Delfiinide ja nahkhiirte niiöelda kuulmisgeenides esineb selgeid sarnasusi, mida kajalokatsiooniga mitte tegelevatel loomadel ei leidu.    Geenisarnasused on delfiinidel ja nahkhiirtel kujunenud teineteisest kindlasti täiesti sõltumatult, sest kajalokatsioon ise teatakse neil tekkinud olevat sõltumatul moel.    Teadlaste uurimistöö oli üsna mahukas. Arvutil tuli läbi hekseldada miljoneid geenikoodi elementaarsümboleid ehk niiöelda tähti. Aga valmis see sai, avastus sai tehtud, ja tänases ajakirjas Natureka avaldatud.   Vaata veel: Scientists uncover genetic similarities between bats and dolphins (PhysOrg) 
