Tahm kiirendas Väikese Jääaja lõppu
 Alpide liustikud hakkasid taganema juba 19. sajandi keskpaigas, mil keskmine õhutemperatuur tõusis olulisel määral tunduvalt hiljem, tõstatades nähtust selgitada üritavates glatsioloogides tõsiseid küsimusi. Uue töö kohaselt viis varase sulani tööstuse poolt õhku paisatud tahm.   Keskaja lõpul hakkas õhutemperatuur põhjapoolkeral langema. Järgnenud paarisaja aasta vältel muutusid kasvuperioodid lühemaks ja etteennustamatuks, karmimad talved nõudsid rohkem inimelusid ja laienevad mäeliustikud neelasid aeglaselt terveid mäestikukülasid. Külm periood lõppes alles teise tööstusrevolutsiooni lõpuks. Ometigi hakkasid Alpide liustikud taanduma juba 1860. aastatel, mil õhutemperatuur pöördus piirkonnas tõusule ligikaudu 70 aastat hiljem. Selleks ajaks olid liustikud keskmiselt taganenud juba rohkem kui kilomeetri.   Kuigi seeläbi on näiteks spekuleeritud, et kahanemise tingisid muutuvad sademetemustrid, pole sellele välitöödel tõestust leitud. NASA lume- ja jääteadlase Thomas Painteri töörühm analüüsis tähelepanuta jäänud teguri leidmiseks kahe Šveitsis asuva liustiku jääpuursüdamikku. Töörühm leidis, et alates 1860. aastatest hakkas jää sisaldama märgatavalt rohkem tahmaosakesi. Viimane on kooskõlas pärimusega, et Alpide orgudes elavad koduperenaised hoidusid ajastul saaste tõttu pesu välja kuivama viimisest.   Tahm neelab pea kõik sellele langeva päikesekiirguse ning vabaneb saadud energiast hiljem soojuskiirgust eritades. Alpide liustiku arengut kirjeldavasse mudelisse tahma soojendavat efekti kaasates leidis Painter kolleegidega, et liustikud oleks taolisel juhul taganema hakanud juba üle-eelmise sajandi keskpaigas. Isegi sademete bilansis oodatud loomulikest variatsioonidest suuremaid muutusi tegemata. Töö kohaselt ületas soojema õhu mõju tahma oma alles 1970. aastatel, mil õhukvaliteeti järjepidevalt parandama hakati.   Töörühma hinnangul pakub see õppetundi areneva tööstusega Kagu-Aasia riikidele. Leebemad õhukvaliteedi standardid võivad mehhanismi läbi Himaalaja liustike massikadu kiirendada, tekitades täiendavaid probleeme tulevastele põlvedele. Piirkonna põllumajandus sõltub suuresti just liustike sulaveest. Samal ajal rõhutab uurimus, et vaid süsihappegaasi emissioonide piiramisest ei piisa.   Töörühma uurimus ilmus Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
