Jääaega võis pikendada meteoorkeha
 Ligikaudu 13 tuhat aastat tagasi näitasid kümneid tuhandeid aastaid kestnud jääaja najal moodustunud liustikud taandumismärke. Ent sadakond aastat hiljem langes keskmine temperatuur põhjapoolkeral taas paari kraadi võrra. Värske töö seob nähtuse Maad tabanud asteroidiga, kuid kirjeldatud arutluskäik pole üheselt mõistetav.   Triiase ajastu algus tähendas Põhja-Ameerika jaoks suuri muutusi. Järsk kliimajahenemine viis suurloomad väljasuremise äärele. Mandrilt kadusid nii mastodonid, maapinnal elavad hiigelloorid, mõõkhambulised tiigrid kui kaamelid. Kliimamuutus peegeldus ka inimkultuuris.   Juhtiva teooria kohaselt purunes Põhja-Ameerikas liustike sulavett tagasi hoidev tamm, mis Atlandi ookeani loomulikku veeringlust piisaval määral häiris, et takistada soojal troopilisel veel kõrgematele laiuskraadidele jõudmist. Sarnase stsenaariumi kordumist kardetakse ka tänapäeval. Analoogne sündmustekäik võib aset leida Gröönimaad katva jääkilbi ebastabiilseks muutumisel.   Viimastel aastatel on aeglaselt populaarsust kogunud teistsugune hüpotees. Külmalaine tekitas mandrit tabanud meteoriit või asteroid, mis Põhja-Ameerika metsad põlema süütas ning atmosfääri tolmu ja tahmaga täitis. Kuus aastat tagasi ilmunud töös leiti, et taolisele sündmusele viitavaid märke leidub mitmetes kontinendilt leitud inimasumites. Kuigi tulemusi pole suudetud sõltumatult korrata, on samal ajal Gröönimaalt võetud proovides nähtud plaatina tükikesi, mida saab samuti seostada vara-triiase ajastul planeeti tabanud meteoorkehaga.   Mukul Sharma Darthmouthi kolledžist teatab nüüd koos kolleegidega, et on Pennsylvania osariigi pinnasest leidnud kokkupõrkele viitavaid mineraali tükikesi. Ilmavalgust näinud terakesed vajavad moodustumiseks vähemalt 2000 ºC kõrgust temperatuuri. Kaevekihi vanus on kooskõlas järsust jahenemist möödunud ajaga. Koostise analüüsi põhjal suutis Sharma need siduda Kanadas Quebeci provintsis leiduva aluskivimiga. Sellest tuletatud stsenaariumi kohaselt oleks Maa tabanud keha kandnud piisavalt energiat, et lisaks paksu jääkihi läbistamisele aluspinnast sulatada.   Ent samas möönab töörühm, et terakeste vanuse hinnang pole niivõrd täpne, et seda üheselt 12 900 aasta taguse ajaga seostada saaks. Lisaks oleks pidanud kokkupõrke tulemusena sündinud kraater olema piisavalt suur, et see silmatorkav oleks. Siiski plaanib Sharma piirkonna läbi kammimiseks ekspeditsiooni korraldamist.   Tasub märkida, et valdav enamik kokkupõrke hüpoteesi toetavatest uurimustest on avaldatud vaid ühes ajakirjas. Antud uurimuse avaldamise käigus kasutati 'personaalse toimetaja' võimalust, mida rakendatakse tavaliselt juhul, kui uurimus traditsioonilist avaldamisele eelnevat kriitikavooru läbida ei suudaks. Seega näib hüpotees ilmselt piisavalt paljulubav, et selle edasiarendustele teine võimalus anda.   Töörühma uurimus ilmus Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa 
