Koostöö viib elu edasi
 Priit Ennet Kui elu on karm võitlus ja evolutsioon tihe konkurents, nagu Darwini teooriast tihti välja loetakse, siis kuidas ikkagi näeme me endi ümber ja parimal juhul iseendis ikka nii palju ka koostöötahet ning kohati isegi heldust, õilsust ja suuremeelsust?   Koostöökäitumist kohtame looduses tegelikult ohtralt, kasvõi ühiseluliste putukate seas või koguni bakteritel, kes üksteisega geenimaterjali jagavad. Kaks Ameerika teadlast on nüüd matemaatiliselt tõestanud, et just nii see peabki olema. Alexander Stewart ja Joshua Plotkin Pennsylvania ülikoolist lähenesid probleemile mänguteooria võtmes.   Nad uurisid niinimetatud itereeritud vangide dilemma mängustrateegiaid sellisel juhul, kui mängus osalevad terved suured mängijate populatsioonid, kes mängu ajal ka evolutsiooniliselt arenevad. Kusjuures parimate tulemustega mängijad saava rohkem paljunemisvõimalusi ja pärandavad oma mängustrateegiaid järglastele. Tuli välja, et sellises mängus ongi pikemas plaanis edukad ainult koostööaltite strateegiatega mängijad ja iseka mänguriliinid jäävad lõpuks kindlalt kaotajaks.   Tulemused ja tõestustee on avaldatud Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes.   Kuigi mõnele võib ehk koostöövalmidus, rääkimata siis heldusest, õilsusest või suuremeelsusest, tunduda ülima rumalusena vähemalt meie, nagu öeldakse reaalses maailmas, siis Stewarti ja Plotkini järgi viib vähemalt piisavalt suurtes ja arenemisvõimelistes kogukondades elu edasi mitte konkurents, vaid koostöö.   Vaata veel: Generosity Leads to Evolutionary Success, Say Researchers (Popular Archeology) 
