Gröönimaa liustikud peidavad hiidkanjonit
 Radarivaatlused näitavad, et Gröönimaa liustike all peitub keskmiselt 600 meetri sügavune ja rohkem kui 750 kilomeetri pikkune kanjon, mis muudab selle pikimaks omataoliseks maailmas. Leid aitab teha täpsemaid ennustusi liustike tuleviku kohta.   Gröönimaa liustikud moodustavad ühe kahest maailma suurimast jääkilbist. Sajandi alguseks tehtud vaatluste põhjal sai selgeks, et selle aluspind on Antarktika liustike omast märgatavalt erinev. Nii iseloomustab seda jääaluste järvede pea täielik puudumine. Maakera teisel poolel moodustavad need suisa kogu kontinenti hõlmava ühendatud võrgustiku. Samal ajal polnud jääst läbi tungida suutvate radaritega kogutud andmete põhjal saadud ettekujutus kõige parem. Ameerika Ühendriikide kosmoseagentuuri teadlased on aga sellest ajast saadik lennukitega igal hooajal lisavaatlusi teinud.   Uute radarifotode põhjal koostatud kaardil on kanjon selgesti märgatav. Mägede jalamil, kus see alguse saab, jääb selle sügavus 200 meetri piiridesse, mil kaugemal põhjas küündib sügavus juba 800 meetrini. Kanjoni keskmine läbimõõt jääb selle pea terves ulatuses kümne kilomeetri piirimaile. Näitajad on tagasihoidlikumad mitmete teiste maailma suurimate kanjonite nagu Yarlung Tsangpo Suure Kanjoni või USA's asuva Suure Kanjoni omast. Samas ületab leitud kanjon neid oma vähemalt 750 kilomeetrise pikkusega.   Kanjoni vanus ületab nelja miljonit aastat, mil Gröönimaa veel alles osaliselt jäätunud oli. Selle nägu kujundasid hooajalised tulvaveed. Tänapäeval aitab see tõenäoliselt sarnaselt sulavett ookeaniga ühenduses olevatesse fjordidesse toimetada. Viimane aitab omakorda liustike liikumiskiirust stabiilsena hoida. Mäeliustike uurides on leitud, et laiaulatuslik liustike alla kogunev sulaveekiht käitub libestina. Sulavee äravoolu oluliselt mõjutava pinnavormi avastamine aitab liustike tuleviku kohta täpsemaid ennustusi teha.   Samal ajal peab avastuse teinud töörühm vähetõenäoliseks, et Gröönimaa liustikud veel midagi nii suurejoonelist peidavad. Sama ei saa öelda Antarktika kohta, mida katva jääkilbi ulatus on kümme korda suurem.   Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Science. Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa  
